Elu on minu eest ära otsustatud! //1 osa.// (12)

Tervist! Alustasin uue põnevusmäruliga :D loodan et see on igati huvitav. see jutt või tunduda väga algaja moodi ag apole hullu!

Istusin voodile ja tunnetasin viirukite lõhna. Minu telefon helises ja imestasin kuidas see telefon minu voodisse sai. „Hei Leana!“ hüüdis Mannu. „Sau jahh! Kuidas läheb?“ mu hääl oli justkui oleksin äsja ärganud. Mahe ja puha. „Suurepäraselt! Tead, ma tahtsin sind enda pulma kutsuda!“ temagi hääl kostus kui 2.klassi lapsel. „Tõesti? Kellega? Kuna?“ uurides oma kalendrit ehk oodates kuna ta vastab. „Jap.Vitsuga!Ja laupäeval , sobib?“ ohkasin. „Ja ikka.Jälle ei saa atti minna!!Tore,tore,tore küll!.“ oli näha kui vihane ma olin. Kuid pulma kutse on erakordne. „Sau Leana, lähen kleiti endale ostma. Osta ka endale mõni ilus.! Sau!“ ma ei saanud talle saugi öelda sest tal pidi väga kiire olema.

Ohkasin taaskord ja kustutasin oma viirukid ära, vahetasin enda riided sinise valge kirjude teksa,väheroosaka särgi ja lemmiku türkiissinise jaki vastu. Otsisn välja oma käekoti mis oli tibukollane,punutud käepaeladega ja suhteliselt suur. Panin sinna sisse peeglikese, telefoni,rahakoti,ja kilekoti et kleiti ja kingasid sinna sisse panna. Sõitsin liftiga viiendalt korruselt esimesele. Kui oleksin kõndinud oleksin ma ära väsinud ja kohe otsa ümber keeranud. Tegelikult olen ma virk tüdruk.Vähemalt kooliajal. Minu kodupaik on meeletult kaunis. Kohe läheb minu korteri ukse eest park, peale parki järv , suur rand mis uputab inimloomadest. Tuvid lendlevad kõikjal. See on minu paradiis. Kõndides läbi pargi, imetledes järve ja kepsutades mööda toidupoode,turu,majade ja tänavate jõudsin kohale ühte rohekasse majakesse mis oli kleidipood. Kõrgel oli silt „ Avatud 08:00-21:00“ see oli vägagi kuulus riiete pood.Jõukas kah!. Astusin sisse. Pühkisin jalad ja vaatasin peeglit mis kohe koridoris seisis. Kõigepealt vaatasin uuemate riiete osakonda ja leidsin vapustaaid riide hilpe.Seal olid roosasid,siniseid,tibukollaseid, sädelevaid
,siidiseid,karvaseid ja kõiksugu asju. Äkitselt ma leidsin ühe türkiissinise kleidikese. Millel oli siidist tehtud lilleõis. Kleit oli mulle puusadest ainult 22cm allapoole. Kõndisin peegli juurde eputasin ja tundisn äkitselt et midagi on valesti. Peegli juures oli ka suur diivan millele toetusin. Katsusin enda laupa seejärel raputasin pead ja otsisin endale sobivad kingad.Seal leidusid üli ilusad kingakesed. Võtsin samat värvi nagu kleidilgi ja sama ilusad. Sealgi oli väike lipsuke küljes. Läksin müüa juurde ja maksin oma ostu ära. Panin omad ostud kotti ja astusin poest välja ja hingasin kergendatult.

Kui olin kõndinud juba tänavale, siis ehmatasin kui telefon helises.“Hallo?“ küsisin väga argliku häälega. Kuulsin kuidas keegi küsis „ On sama tüüp?“ see oli eriti vaikselt kuulda. Oli mõni sekund vaikust ja siis äkki hakkas ta rääkima. „Olete prl Leana?“ ta hääl oli nii mesi magus. See naine kes seal rääkis oleks nagu minu kunagine inka õpetaja. Selle häälepärast ma fännasin inglisekeelt. „Jah! Kes küsib?“ „Adelheid Miroy. Oled suuremas jamas kui sa ettegi oskad arvata.“ need olid viimased sõndad mida kuulsin. Kõne katkestati panin telefoni käekotti ja ma jäin pulksirgena vaatama puud. Mu nägu oli täpselt nagu punnis silmadega konnal. Kuulsin lühikest kuid valjut sireeni ja ma keerasin end välkkiirelt ümber ja kukkusin.


aah olen nii põnevil.. tahaksin teada mida teie sellest arvate. Paluks ausat vastust! öelge mida pean muutma..

Autori kommentaar »