Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Unelus #17 (0)

17. Ashlyn

21. okt. 2011

Täna söögilauas tegi Mara ettepaneku minna õhtul koos poiste akadeemia poistega klubisse. Majahoidja läheb oma imelikele kokku saamistele ja me saame ta autot kasutada. Poistele on juba teada antud. Olen juba põnevil ja ootusärev

Mara ei lasknud mul isegi punkti lause lõppu panna, ta haaras mul käest ning vedas mind enda järel magamistoast välja.
"Nii lahe! Saabki nendega jälle üle pika aja kokku. Viimati nägin poisse mais," kudrutas ta.
"Sul mingi silmarõõm seal või?" küsisin naljatlevalt.
"Nojaaa..." venitas ta veidike ebakindlalt, "ütleme nii, et tema mulle meeldib, aga tema mind ei paista nägevat."
"Ah, pole hullu, küll ta nägema hakkab."
"Sa oled tõeline sõber," õhkas Mara.
"Noh, mingile nerdide kokkutulekule tõttate või?" küsis akadeemia kõige ülbem isik Katherine, kui ta ümber nurga tulles meid märkas.
"Kas sa lahkusid sealt juba?" küsis Mara.
Katherine ei teinud Mara märkust tähelegi.
"Ashlyn, ma ei saa üldse sinust aru. Kuidas sa küll suudad temasugustega ühes toas elada?" küsis tüdruk minu poole pöördudes.
"Mina ei saa jälle aru, kuidas keegi sind toakaaslasena välja suudab kannatada," ütlesin ma, kuid sellel lausel ei olnud valjusti välja öeldes enam pooltki nii palju teravust, kui see mu mõtetes kõlanud oli.
Katherine ei vastanud selle peale midagi, kuid minust möödudes riivas ta mu käsivart. Mind läbis külmavärin, kui ta nahka puudutasin.
Läksime maja vastuvõtu saali, kuhu viis lai ja massiivne, vaibaga kaetud trepp. Läksime trepist alla. Paremale poole jäi elutuba ja vasakule koridor, mis viis söögituppa, kööki ning veelgi edasi mõisa poolde, kus viidi läbi õppetunde. Otse ette jäi suur välisuks.
Võtsime riidekapist oma riided ja panime end soojalt riidesse, sest õues oli väga külm ja isegi veidi härmas.
Õue, käreda õhu kätte astudes tekkis meie hingeõhust valge aurupilv.
Camill, Melinda ja Corin ootasid meid juba maja nurgal.
Läksime nende juurde.
"Me arvasime juba, et te ei tulegi," ütles Corin.
"Looda sa ainult," vastasin.
Camill avas majahoidja auto ukse võtmega, mille oli Stefani kirjutus laua sahtlist ära näpanud. Istusime viiekesi autosse. Camill juhikohale.
"Sul load on?" küsisin Camillilt, kui ta seljataha istusin.
"Ei ole, kuid küllap kunagi saan," vastas tüdruk mulle ja pani auto mootori käima ja paigalt kihutas.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!