Teema: Järjejutud / Armastus

Armastuskirjad #3 (1)

Kristi oli kindel, et igale inimesele on ette nähtud oma saatus. Mõndadel on see roosilisem, kui teistel. Ta uskus ka, et igalülel meist on kusagil hingesugulane ning igalühel on olemas ’see õige’. Ta oli kindel, et on enda hingesugulase leidnud ning enda ’õiget’ kohanud. Ainus häda oli selles, et ta armastatu oli koos kellegi teisega. Kristi ootas kannatlikult, sest uskus, et ta saatus seisnebki selle mehega kohtumisest. Ta uskus, et aasta pärast võiks ta juba selle mehega abielus olla.
Märtsis, aga haigestus tema vana ema raskelt ning Kristel läks maale, et oma ema eest hoolt kanda. Iga päev käis Kristi poole kilomeetri kauguselt värsket lehmapiima toomas. Kord oli, aga tee väga tuisanud ning ta pidi põlvini lumes sumama. Traktorist tuli teed sisse lükkama ning otsustas naist aidata. Traktoristiks oli Kristi vanune, nägus mees Eevald. Ta kutsus Kristi enda traktori peale, et viia naisne sinna, kuhu too suundub. Kristi nõusts. Nad rääkisid terve tee ning kohtusid järgnevatel päevadel. Kristi leidis alles siis enda hingesugulase. Kristi veetis maal aega terve kuu ning ema kosus. Eevaldiga suhtles ta igapäevaselt. Peale Kristi lahkumist hakkas mees talle kirju kirjutama. Iga nädal ühe. Ja nii terve aasta. Kiri, mille ta augusti teisel nädalal kirjutas oli selline:

Kristi,

Praegu on august, lilled õitsevad, kuid jahedamaks hakkab minema. Käin ikka sinu ema vaatamas. Küsin sinust uudiseid. Sooviksin, et tuleksid siia. Maale. Sa tundusin nii... elevil, kui maal olid. Mida sa seal linnas teed? Sinu emake on ju ka siin. Ma näitaks sulle metsaradasid. Õpetaks sulle taime ja puude nimesid. Ma igatsen sinu järele. Minu kodu igatseb perenaist.
Sinuga koos olles tundsin ma rõõmu. Meil oli palju ühist. Kasvõi usk, et saatus on olemas. Minu saatus oli sind kohata. Meile on ette nähtud ühine tee.
Palun, tule minu juurde.

Eevald.
1972

Eevaldil ei olnud Kristi aadressi seetõttu korjas ta kirjad kokku ja pani karpi. Krist’i ema ei tahtnud, et Eevald ja Kristi kokku saaksid ning seetõttu ei andnud ka tema aadressi. Kord, kui Kristi ema haige oli läks mees ta postile järgi. Seal oli ka kiri Kristilt. Mees võttis sealt aadressi ning saatis siis 52 kirja pakiga Kristile.
Aastaga olid Kristi ootused täitunud. Ta oli saanud endale mehe, keda ihaldas, kuid naine ootas midagi muud. Ta ootas armastus ja õrnust, kuid selleasemel sai ta tunda oma mehe kalkust.
Pakk kirjadega saabus Kristini päev enne pulmi. Naine veetis terve öö neid kirju lugedes. Ta sai aru, et oli valinud vale mehe, kuid ei ole veel hilja seda parandada. Oma pulma Kristi ei saabunudki vaid sõitis esimese bussiga maale, kuhu ta jäigi.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!