Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Unelus #29 (0)

29.Charlies / Noah

Kelly oli üllatunud, kui mind enda uue kehas nägi, kuid oli veel midagi. Ta silmis oli pettumuse pilk ja ka kerge viha noot hääles, aga ma ei mõistnud selle põhjust. Kelly nii nimetatud poeg heitis meile kahtlevaid pilke ja peale seda, kui Kelly nii nimetatud mees töölt tuli muutus Kelly oma sõnadega ettevaatlikumaks.
"Nii et ta tuligi su juurde," ütles Kelly.
"Jah, kuid ma pidin teda mõjutama, et ta mind vabastaks,"
"Kuid ta tegi seda,"
"Ta on väga kaunis, täpselt nagu ta esivanemad,"
"Ma tunnen teda ja tean, et temas on palju rohkem jõudu, kui me arvasime," vastas Kelly peale lühikest vaikust.
"Veelgi enam?"
"Jah, ning see on alles algus,"
"Veel midagi?" olin ma imestunud.
"Ta on libahunt, kes suudab oma muundumist kontrollida," vastas naine vaikselt.
"See ei ole võimalik, seda esines viimati siis, kui libahundid loodi," olin ma uskumatusest liigagi lärmaks.
"Räägi vaiksemalt! Terve maailm ei pea seda kuulma,"
"Jah, sul on õigus,"
"Kas ta ise juba teab, kes ta on?"
Raputasin pead: "Mulle tundub, et mitte."
"Kuidas see võimalik on? Ta on ju endasugustele nii lähedal, meie maailma kõrval, meie suguste keskel," ütles Kelly ja ta häälest oli kostuda ägestumust.
"Ma ei tea, aga kui muu ei aita siis paljastan ta tegeliku mina kas või ise talle,"
"Jah, sest muidu ei ole temast meile kasu,"
"Meile?"
"Arvad, et ma teen seda kõike sinu jaoks vaid selleks, et sina valit'sejaks saaksid? Oled sa tõesti nii sinisilmne?"
"Ma arvasin, et armastad mind,"
"Nii palju on aega mööda läinud ja kui ma oleksin sind tõesti armastanud oleksin ma su tapnud, sest siis oleksid sa pidanud vähem kannatama,"
"Sa teadsid siis kohe alguses, et ma sellise käki kokku keeran?"
"Muidugi ma teadsin, et sa hakkad Rosanna ja Cristin'iga semmima hakkad, sest sul oli omakasu sees,"
"Ja nii samuti ka sinul,"
"Jah ja kui on õige aeg siis ma saan selle ka endale, kas sa siis vahad seda või ei,"
"Ma nuhin välja, mida sa minult tahad ja ma takistan sind, mul ükskõik, mis vahenditega,"
"Seda me veel näeme,"
Ma värisesin vihast ja panin alles nüüd tähele, et olin püsti tõusnud köögi laua tagant ning, et meie hääled olid karjumisele väga lähedal. Mu käed olid rusikasse surutud, kui sosistasin: "Jah, seda me veel näeme."
Ma pöördusin ja marssisin majast hüvasti jätmata välja autosse ja sõitsin minema.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!