Inglite Medaljon [25.osa] (5)

...

25. ALGUS

Ümber pöörates nägin meist vaid paari sammu kaugusel seismas kaht kogu. Üks oli pikk süsimustade juustega mees, kes jäi eelkõige silma oma tumedama nahaga kui teistel ta seljataga seisvatel kogudel. Mehe kõrval seisis tast vaid pool pead lühem naine, kes oli mehe täielik vastad. Naise nahk näis kui portselan, tema juuksed olin pikad pihani ulatuvad ja blondid. Oli vaid üks silmapaistev sarnasus mehe ja naise vahel: mõlemal olid süsimustad silmad. Mehe silmad olid sünkjamadki kui ta juuksed.
“Rachel! Kiowa!” tervitas neid kaht Adam. Ta astus mehele ja naisele lähemale ja surus neil mõlemal kätt.
Märkasin alles nüüd, et nad hoitsid käest kinni, kui naine oma käe vastumeelselt mehe käest tõmbas.
Naine ajas oma selja uhkelt sirge, kui Adam ta kätt ennem surus, kui mehe oma, andes selgesti oma juhikohast märku. Mees, kelle nimi paistis olevat vist Kiowa ei olnud nii aupaklik ja naeratas sõmralikult Adamile, kui see ta kätt surus.
Naine, kes oli vist Rachel kallutas end veidi paremale ja silmas siis Eddy, sest ta hüüatas oma kõrgel häälell seekord ülimalt lõbusalt:
“Eddy!”
Eddy jooksis kohe oma nime kuuldes Racheli juurde ja kallistas teda.
“Rachel, mul on nii hea meel, et sa ikkagi tulid.”
“Kuidas ma oleksingi saanud tulemata jätte, kui sina mind anusid ja Adam Kiowat.”
Silmanurgast märkasin, kui põlastavalt ja pea-aegu, et hirmunult Jack vampiiride armed vaatas, kuid ma ei hoolinud sellest.
“Adam, me oleme väsinud. Kus me end sisse seada saame?” küsis Kiowa meeldival häälel.
“Muidugi. Te saate end sinna sisse seada.” Näitas Adam suunda.
“Aga meie?” küsis huntide juht.
“Teie võite end sinna sisse seada, ma tulen teiega.” Ütles Karolyn vastas suunas osutades sellele kohale kuhu vampiirid suunati.
“Lähme meie ka puhkama.” Ütles Kellen mu kõrval mind mu telgi poole suunates.
Läksin vastuvaidlemata kaasa.



Hommikul oli alles hämar kui Kellen mind õrna puudutusega äratas. Avasin kohe silmad kui mulle kohale jõudis mis pave täna on – täna algab Sõba.
Koperdasin telgist välja ja vaatasin läbi tihedate puude. Läbi puude oli näha justkui musta müüri. Läksin läbi puude ja nägin, et musta müüri tekitasid musta riietunud kujud. Neid tundus palju rohkem kui öösel.
Kellen mu selja taga küsis kelleltki:
“Kas nemad on ka kohale jõudnud?”
Pead pöörates nägin, et vastaja rollis oli Ashley
“Jah, sa ju näed, et väed on suurenenud.” Ütles ta.
“Muidugi.” Ohkas Kellen kergendatult.
Pilgul üleväljaku lastes uidata märkasin Kiowat ja Rachelit omavahel rääkimas, kuid ma märkasin veel midagi nende juures: mõlema kaelas rippus Medaljon.
Järsku jäi kõik vait, sest metsasügavikest meie ees kostis kurjakuulutavat raginat ja sealt nad tulidki. Sealt tulid need kelle ülesandeks oli tehtud meid kõiki hävitada.
See oli Sõja algus.

...

Autori kommentaar »