Inglite Medaljon [24.osa] (3)

...

24.ABIVÄED

Mul polnud õrna aimugi kaua ma seal magamiskotis lebanud olin, kuid teatsin, et kell on juba ammu üle südaöö.
Kottpimedas lesida oli väga hirmutav justkui oleksin ma taas viiene ja muretseksin oma voodiall elutsevate koletiste pärast. Telgis oli pime, kuid takulampide valgusvihud kumasid siiski läbi telgi riidest seina.
Pöörasin taas teist kluge otsides mugavamat asendit, kuid tulemus oli ikka sama: olin unele kaugemal kui enne ja pimedus intensiivsem kui teasel pool.
Mul oli imelik nii kasutult siesta – õigemini küll lebada – ja otsustasin välja minna, kuid teatsin siiski mis juhtub: Kellen või Ashley või veel keegi teine sunniks mind lihtsalt uuesti telki minema ja uinuma sundida. Ma siiski otsustasin proovida.
Ajasin end just istukile ja tõmbasin magamiskoti luku lahti ning pugesin sealt välja kui huntide ulgumised mind paigale naelutasid.
“Nad tulid!” hüüdis Karolyni hääl.
“Me ju lubasime.” Kastis madal ja tõsine mehe hääl.
“See tundus lihtsalt nii ebatõenäoline.” Ütles Karolyni hääl aina vaiksemaks muutudes. Sain aru, et ta läheb huntidele lähemale.
“Karolyn!” hüüdis üks kõrge naise hääl.
“Baggy!” hüüdis Karolyn vastu.
Uudishimu sai minust võitu ja ma roomasin telgi ukse poole. Tõmbasin luku lahti ja roomasin välja.
Rohi oli kergelt niiske ja kleepus seetõttu ma käte kluge.
Tõusin püsti ja tõstsin pilgu suunas kust hääled olid kostunud.
Vaikne itsitus mis tuli vist Baggy nimelise tüdruku suust oli kui noaga lõigatud kui silmad hundi karjale tõstsin.
Oleksin vist tagumikuli taas potsatanud, kui Kellen poleks mul toetavalt ümbert kinni võtnud. Hundikari oli tohutu: suurem osa huntidena, mõned inimestena. Suur ja lihaseline mehemürakas seisis teistest veidi eespool ja paistis sobivat selle esimese hale omani'kuks, kes oli “Me ju lubasime.” Öelnud.
Mulle tundus, et mu ebaviisakas huntide jõllitamine oli kestnud tuned, mitte vaid paar sekundit. Ma sain aja väheset möödumisest aru, kui nägin üldiselt väga kiiret Karolyni alles nüüd pilku Baggilt minule pööramas.
Karolyn tuli mulle lähemale ja peatus paar sammu lihaselisest mehest ette poole ning viipas mulle käega, märguandeks, et ma talle läheneksin.
Astusin Karolynile paar arglikku sammu lähemale ja peatusin siis, kuid Karolyn oli täna eriti kärsitu ning vedas mul käest kinni võttes enda järgi hundi karjale lähemale.
Karolyn osutas minule ja lausus:
“See on Jenny, ta on Inglite Medaljoni tõeline Pärija.”
Hundikarjas vallandus vaikne sosina ja mõmina laine.
“Kas ta on tõesti tõeline Pärija?” küsis üks noor tüdruk.
“Jah.” Noogutas Karolyn.
Oli täielik vaikus, kuid siis ütles see sama tüdruk:
“Tõelisi Pärijaid pole enam aastakümneid leitud.”
“Jah, sest… Pärijad on enne oma… kohusega tutvumist…” ma polnud kunagi varem Karolyni nii hädas näinud, nagu praegu sõnade leidmisega, “elimineeritud.”
Vali'tses täielik vaikus. Järsku ilmus eikusagilt kõrge naise hääl mis ütles:
“Ka meie jõutsime.”

...

Autori kommentaar »