Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Unelus #15 (1)

15. Charlies

Kuulsin vaikset jutukõminat, mind muust maailmast eraldava ukse tagant.
Esialgu oli kõik vaid üks suur kõmin, sest kõik rääkijad vestlesid korraga. Ajapikku hakkas vestlus raugema ja aina vaiksemaks jääma. Kostus kolinat ja rüselemist. Siis jäi kõik uuesti vaikseks.
"Mis sul viga on? Kas sind ei huvitagi, mis seal ukse taga on?" küsis üks tüdruku hääl valjusti.
Järsku kostus taas rüselemist.
Kostus taas vaikne jutukõmin, milles ma hääli ega sõnu eraldada ei suutnud.
"Lähme siis sisse," ütles teine tüdruku hääl.
"See on kõigest pööning!" rõhutas kolmas.
Kostus taas vaidelmist.
"Olge vait!" käskis sama hääl, mis oli kostunud enne vaidlust.
Kostu jälle rüselemist.
"Majahoidja tuleb, lähme ära!" kostus neljas hääl.
"Aga me tuleme veel tagasi," ütles esimesena kõnelenud hääl.
"Mida te lapsed siin teete?" küsis mulle tuttav hääl.
"Pole me nii väga lapsed enam midagi," vaidles teine hääl.
"Minge oma tubadesse!" käskis vana Stefan'i hääl.
Kostus veel vaikset vastu vaidlemist, kuid lõpuks saabus vaikus.
Keegi avas ukse. Stefan tõmbas lina peegli pealt ära.
"Kas sina meelitasid need plikad siia, Charlies?" küsis mees emotsioonitult.
"Vanamees, sa tead väga hästi, et mul ei ole enam oma võimeid," ütlesin etteheitvalt.
"Ja nii see ka jääb!" ütles Stefan vihaseks muutudes.
"Aga kui tõesti, miks sa siis nii väga muretsed? Miks sa seda kohta siin nii varmalt varjad?"
"Sest ma ei taha, et keegi sinust teaks."
"Miks?"
"Sest ma..." ta jättis lause lõpetamata.
"Noh, ei tule ühtki head põhjust pähe?" pilkasin ma.
"Ole vait peegli asukas," nähvas Stefan.
Ma hakkasin naerma.
" See tegi praegu nii haiget!" ütlesin ma teeseldes, "Kas sa midagi paremat ei suuda välja mõelda? Mulle endalegi tuleb palju - palju väljendeid meelde, mis mind solvaksid."
Stefan tõmbas lina taas üle peegli ja ta sammude põhjal võisin oletada, et ta lahkus.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!