Inglite Medaljon [35.osa] (2)

35.PÄÄSTETUD

Ma nägin Karolyni pikka sirget siluetti varjudes. Nägin ka, et võõras naine ja Jack, kes olid üksteise embuses tõmbusid teineteisest eemale.
Karolyn astus varjudest väja ja jäi seejärel ähvardavalt seisma. Ta tundus nii tugev nagu poleks vahepealset õudust olnudki.
"Ma usaldasin sind, Jack. Ma arvasin, et oled hea. Arvasin, et väärid paremat elu, kui sulle pakutud. Arvasin, et väärid normaalsust, sest armastasin sind. Ma ei suuda uskuda, et oled reetur. Üks igavene lurjus!" ütles Karolyn vaikselt.
"Nii kord see elu juba on, kel võim sel eesõigus. Nad suutsid mulle pakuda enamat. Nad oskasid kasutada mu potensiaali paremini kui teie, juba ainuüksi sellega, et seda ültse kasutavad." ütles Jack.
"Kui kaua juba?"
"Juba algusest peale, isegi varem. Ma tean ka Eddy minevikku. Tema oli ka kunagi Teisel Poolel ja nii edasi."
"Eddy ei ole kunagi võidelnud Teisel Poolel."
"Eksid, ta ise ei pruugi oma minevikku mäletada, kuid mina tean seda."
"Midagi on veel. Ei ole ainult tasu ja sinu potensiaali kasutus." ütles Karolyn lähemale tulles.
"Jah, sul on õigus, Karolyn. Armastus. Mul oli põhjus seal poolel olla sama, kui sinul tahe, kõik mida teatsid välja lobiseda. "
"Sinu naivne armastus Jack'i vastu tegi mängu minu jaoks pea aegu, et liigagi lihtsaks." ütles naine pilkavalt.
"Pea suu Lucy!" urises Karolyn.
"Sellel ei ole ju mingit vahet. Las ta räägib. Me lõpetame nii kui nii varsti sinu elu." ütles Jack.
"Mitte enne, kui mina olen teie omad lõpetanud." urises Karolyn ja muundus hüppelt hundiks.
Minu nägemist kattis, kui valge loor, millest läbi nägemine muutub aina raskemaks.
Ma nägin, kuidas Karolyn Lucy'le kallale kargas ning ta kõri rappis, kuidas Jack üritas Karolyni Lucy'st eemale tõmmata, kuid siiski lõpuks ise selle käigus surma sai.
Ma kaotasin teadvuse siis, kui Karolyn oma verise koonu üles tõstis ning mind hetke silmitses.

Na ei tundnud end keha omani'kuna. Ma ei suutnud end liigutada ega silmigi avada, kuid ma olin siiski teadvusel.
Mind häiris mu kõrvus kostuv pinin ja piiksumine.
"Ta ei ärka enam." ütles üks madal mehe hääl kaastundlikult.
"Ei ärka!" viiksatas mulle tuttav Lily hääl.
"Ta sai liialt viga, ning on nüüd kestvas koomas." jätkas sama mehe hääl, mis ennegi.
"Ma jäin hiljaks. Miks pidin ma küll Jacki küsitlema jääma?" ahastas Karolyni hääl.
"See ei ole sinu süü." lohutas teda Eddy.
Edasi kostis vaid arusaamatut lalinat.
Järsku ma mõistsin, et ma olen haiglas ja et kogu mu pere kardab minu pärast. Nad on mures, et ma võin surra.
Ma teatsin, et pean üritama endast kuidagi neile märku anda.
Ma pingutasin taas, kuid tulemuseta.
Üritasin liigutada oma kätt. Mul õnnestus liigutada veidike oma sõrmi, kuid sellest ka piisas.
"Vaadake!" ütles Lily.
Pingutasin veel veidi ja avasin lõpuks oma silmad.
Kõik ruumis olijad vaatasid mulle üllatunult otsa.
"See on ime." sosistas võõras mees Lily kõrval.

Autori kommentaar »