Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Unelus #10 (1)

10. Ashlyn

... Taas kord ärkasin ma täna hommikul maja taga ülesse. Mu riided olid räbaldunud ja verised, samas, kui mu enda kehal polnud ainsatki haava.
Mis minuga toimub? Miks ma midagi ei mäleta?
Mu mõistuses on kolme päevane lünk, nagu tavaliselt. Kolm päeva on pimedusse mähitud. Koju tulles olin ma majas üksi, kui toatüdruk Annabel välja arvata.
Annabel ei heida mulle enam hirmunud pilke, pigem uudishimulikke. Ma olen nii paljude arstide juures käinud, alates kirurgidest, lõpetades psühholoogiga. Keegi ei suutnud mind aidata...

See päeviku sissekanne pärines eelmisest aastast, mil kogu see jama peale hakkas. Kord kuus kaob mu mälu kolmeks päevaks ja taas teadvusele tulles leian ma end veriselt ja räbaldunud riietega kusagilt maja tagant.
Täna täpselt sama lugu. Ma avastasin end Rosanna maja tagant verisena maast. Ajasin end vaevaliselt püsti ja läksin tuppa.
Vanaema ei tundunud sugugi kohkunud või hirmul mind nähes, see-eest aga Logan näis murest murtud. Ta tuli peaaegu mind sellele kõnetama, kuid mu pool väsinud, pool vihane pilk sundis teda end tagasi hoidma.
Ma läksin vannituppa ennast mustusest ja verest puhtaks pesema.
Mulle tekitas muret, et ma ei teadnud, kelle veri mu riietel on, kuid ei mina ega mu vanemad ei julgenud sellest kellelegi rääkida, ka Annabel ja aednik oli vaikima sunnitud. Kuigi mu mälukaotusele järgnenud nädalal polnud leitud ainsatki laipa tekitas veri minul siiski kõhedust.
Hiljem saunalinasse mässituna oma toas päevikut sirvides avastasin ma teatava korrapära oma mälukaotuste all olevate päevade esinemises.Need olid mul paari päevaste kõikumistega, umbes iga nelja nädala tagant.
Panin oma päeviku padja alla ja riietusin.
Oma juukseid harjates tungis mu ninna toidu maitsev lõhn. Sidusin märjad juuksed hobusesabasse ja läksin kööki.
Vanaema tegi süüa. Tühi kõht näpistas valusasti. Istusin laua taha. Rosanna pani mu ette taldriku pannkookidega. Märkasin alles nüüd, et Logani't pole.
"Kus Logan on?"
"Ta läks korra linna,"
Hakkasin isukalt sööma. Vanaema jälgis mind kurblikul pilgul, millest ma aru ei saanud.
"On midagi valesti vanaema?" küsisin ma, kui olin suu tühjaks söönud.
"Ei, ei, kõik on korras. Ma lihtsalt mõtlesin, et kas sa lahkud juba täna õhtul?"
"Ei, ma olen selleks liiga väsinud. Võtan omale veel ühe päeva aega,"
"Noh, see on ju tore,"
Ma jätkasin söömist.

Teavita ebasobivast sissekandest!