Unelus #20 (5)

20. Ashlyn

Olin teistele oma kadumisega suurt muret valmistanud, eriti veel peale seda, kui ma väsinuna diskosaali tagasi tulid. Kohe peale seda olimegi ära läinud. Nad ei küsinud, mis vahepeal juhtus ja mina ei rääkinud ka, kuid ma usun, et nad lasevad mul vaid end koguda.
Poisid saatsid meid mõisa sisetrepist üles, magamistubade poole.
Kolmandale korrusele jõudes jäi Aiden trepimademele seisma ning vaatas üles, neljanda korruse poole.
"Kuulge, mis oleks kui me teie salapärasele pööningule pilgu peale heidaksime?" küsis poiss.
"Aga teie olete pärast süüdi, kui me vahele jääme," ütles Mara.
"Me võtame selle riski," vastas Troy
Me läksime kõik koos viiendale korrusele ja sealt mööda kitsast treppi pööningu ukse juurde. Uks oli lukus nagu ikka. Corin kummardus, et lukku juuksenõelaga lahti muukida.
"Tule eest, sa ju ei oska," ütles Ian. Ta tõukas Corin'i õrnalt uksest eemale ja hakkas ise lukuaugus juuksenõelaga vusserdama. Paari minuti pärast vajus uks lahti.
Pööning oli kaetud paksu tolmuga. Valgetesse linadesse pakitud mööbliesemed olid pööningu tagumisse ossa ehk vasakule pandud, paremale poole jäid pappkastid. Midagi erilist me siiski ei näinud, sest oli väga pime, nägime vaid tänu sellele, et meie pilk oli pimedusega juba harjunud.
"Wow, kui igav," ütles Corin.
"Ma lausa kahetsen, et sisse murdsime," ütles Aiden.
"Ah, olge nüüd, kui me siin juba oleme võime siin ka ju ringi vaadata," ütled Melinda.
"Nojah," nõustusid teised.
Kõik läksid eri suundades ja vaatasid ringi. Poisid läksid mööbleid vaatama ja tüdrukud kastidesse sorima.
Ma lasin pilgul mööda põrandat käia. Kuigi pööningul oli väga pime suutsin ma eristada kohta põrandal, kuis tolmu ei olnud.
"Hei, siin on küünlaid ja küünla aluseid," ütles Camill.
Poisid ja ka mina läksime sinna. James pani küünlad oma tulemasinaga põlema.
"Ja saagu valgus!" ütles Riley väärikalt.
Läksime kõik jälle oma asjade kallale. Ma jäin esialgu tüdrukute juurde vanadesse raamatu kastidesse vaatama, kuid mulle ei andnud rahu see tolmuta koht põrandal.
Ma pöörasin ümber ja läksin selle koha juurde. Vaatasin üles. Seal oli üks kumer asi valge lina alla pandud. Ma haarasin mõtlemata linast ja tõmbasin selle eseme pealt ära.
Välja ilmus kaheksateistkümnenda sajandi stiilis massiivse puit raamiga peegel. Peegel seisis peegli kapil, millel oli rohkelt sahtleid ja uhkeid kaunistusi.
Tõstsin pilgu taas peeglile ja karjatasin, kui mulle sealt võõras poisi nägu vastu vaatas.