Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #7 (9)

Et siis, uus osa:D Ma ei tea, kas meeldib. Igatahes, head lugemist ja ausalt, loodan et meeldib:D

7.

Michael istus tugitoolis ja Kati tema süles. Mõlemal olid silmad kinni ja neil oli hea olla. Korraga hüppas Kati sülle Nirr-Narr. Tüdruku olid silmad plaksti lahti. Märgates, et see on vaid kass, tegi ta kiisule pai, ning pani silmad taas kinni.
Nii võisid Kati ja Michael tunde olla, ilma et nad vahepeal ennast liigutaksid. Ja neil mõlemal oli niimoodi kohutavalt mõnus olla. Ka kassil oli Kati süles hea olla. Siis sosistas Michael Katile tasakesi kõrva:
“ Ma armastan sind.” Kati tegi silmad lahti, märkas et Michael muigas talle tasakesi, ning lausus:
“ Ma armastn sind ka,” ning pani silmad taas kinni. Vaikselt sasis Michael ta juukseid ja kallistas tüdrukut.
Siis kostus ukselt koputus ja sisse astus Kati väike õde Gabriela.
“ Kati, kas sa võiksid mulle laenata....” ta märkas, et Kati istus mingi poisi süles. Tüdruk tegi kohkunud näo pähe ja vaatas oma suurt õde.
“ Eee, vabandust, ma kohe lahkun...” ning ta läks uksest välja.
Kati ja Michael vaatasid hetkeks teineteisele otsa ning hakkasid siis naerma. Lõpuks nägi ka Michael siis Kati õe Gabriela ära. Oli ka aeg juba.



8.

Kati avas oma unised silmad ja talle tundus, et midagi on jälle teisiti. Ta mõtles, et kas ta äkki ei pidanud midagi tegema hommikul...
Siis astus uksest sisse ema ja lausus:
“Oi, Kati, sina juba üleval. Palju õnne kallis Kati!!” ema tuli Kati juurde ja kallistas tüdrukut. Siis astus sisse ka isa ja Gabriela ja nemadgi tulid Kati juurde, kallistasid teda ja soovisid palju õnne. Vahepeal oli ka Katile meenunud, et tal on ju täna sünnipäev. Alates tänasest on Kati 16- aastane.
“Lahe,” mõtles Kati endamisi.

Pärast seda, kui väikene pidu perekonna ringis oli peetud, läks Kati oma tuppa Michaelit ootama. Poiss oli lubanud, et tuleb õhtul kindlasti tüdruku poole. Kui ta oli seda õelnud, siis millegipärast oli tundunud Katile, et poisi häälest kostus tibake kurbust. Aga võibolla oli see vaid meelepete.
Kati pikutas oma voodis ja püüdis keskenduda teise dimensiooni minemisele, kui ta tundis kellegi õrna kuid tugevat kätt mööda tema keha ülespoole liikuvat. Ta tegi silmad lahti ja märkas, et vahepeal oli tema juurde tulnud Michael. Kati hüppas püsti ja kallistas kohe poissi. Kui nad olid veidike kallinud, siis ütles poiss talle:
“ Mul on sulle kingitus ka.”
Kati rõõmustas. Talle meeldisid kingitused Michaelilt. Need oli armsad. Arvatavasti. Tegelikult tüdruk ei teadnud, kas päriselt ka olid, kuna ta ei olnud poisilt kunagi varem kingitusi saanud. Michael andis oma kingituse Kati kätte. Tüdruk haaras kingituse ja potsatas Michaeli sülle. Ta hakkas vaikselt oma kingitust avama. Sel ajal tõusis Michael püsti ja kandis Kati oma süles kott-toolile. Siis istus ta sinna ja ootas, kuni tüdruk avab oma kingituse. Lõpuks sai tüdruk ka oma kingituse avamisega hakkama. Ta vaatas korraks Michaelile otsa, ning märkas, et poisi silmad olid punakad. See ei olnud mitte sellest, et ta on vampiir vaid see oli... kuidagi teistsugune. Midagi oli valesti. Ja ta tundis seda. Ka poiss näis seda teadvat, et midagi on teisiti. Midagi on...
... valesti.
Siis ütles poiss talle:


Et siis, ma ei tea, kas meeldib lõpp, mis järgmine või ülejärgmine osa tuleb...

Kriitikat!!!
Teatan!
Ja see ka, et vabandust viivituse pärast...!

Autori kommentaar »