Teema: Luule / Vabavärsiline

Minevikus kohtume, mu kallis. (1)

Mu süda keeldub uskumast
ja silmad ei või näha
kuis läksid ära
hävisid
ja enam sind ei ole.

Ei taha näida nõrgana
või petta sinu lootusi
kuid ma ei suuda taluda,
et sa lihtsalt jätsid meid.

Nüüd istun tühjalt tooli peal
ja silmist tilgub pisaraid
nii kõle üksi olla siin
ja mõelda - sind ei ole.

Mälestused jäänud vaid
on meile kõigile
ja lootus - ehk me näeme veel
kaugel tulevikus.

Ja tühjas pilgus pisarad
ja väike lootuskiir,
ja kõledus meil vaevab hinge-
kuis saame niimoodi.

Me unistustes aga,
ei sure sa ealeski,
seal lendad ringi rongana
ja tähti taevas loed.

Meie jaoks sa elad,
ronk,
mälestustes edasi,

minevikus kohtume,
mu kallis.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!