Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #9 (11)

Vabandan järjekordselt oma viivituse pärast. Lugejaid võiks olla rohkem!
Aga jah, ega tegelt see järju lõppeb ju kohe-kohe ära ka, niiet ple hullu. Mul on uue järjeka sisu juba valmis mõeldud. Niisiis, pärast vastake ka küssale, kes tahavad etade uuest järjekast! Nüüdsaate igatahes kohe pikame lõigu, mida lugeda.

Eelmises osas:
Pisarad tema näol veeresid ojadena allapoole. Ta ei teadnud mida teha. Pisaraid oli terve tuba täis. Neid oli täis tema pluus ja püksid ja nägu ja silmad. Ta oleks tahtnud üles ärgata. Nagu oleks see mõni uni. Ta lõi oma pead vastu seina, näpistas end, kuid asjatult. Pisarad muudkui voolasid ja uni ei lõppenud. Siis turgatas talle pähe mõte. Hull ja segane, kuid omati ajab see asja ära. See ajab asja ära, igaveseks.

Ta võttis kiiresti paberi ja pliiatsi, istus laua taha ja hakkas kirjutama. Kui kiri sai valmis, võttis ta kiiresti ka teise paberi ja kirjutas ka sellele. Kui ta kirjutas neid ridu, mis nüüdseks juba paberil on, tilkusid tal pisarad silmadest järjest kiiremini ja kiiremini ja ka paber muutus järjest märjemaks. Lõpuks jõudis tüdruk ka oma teise kirjaga lõpuni. Ta võttis ruttu sahtlist raha ja ümbriku, pistis esimese kirja ümbrikusse ja jättis lauale. Siis läks ta jooksuga trepist alla kööki. Köögist kahmas tühja shampanja pudeli ja toppis teise kirja sinna sisse. TA hakkas ukse poole jooksma, kui äkki tuli talle midagi meelde. Ta keeres ruttu otsa ümber, jooksis tagasi üles korrusele oma tuppa ja vaatas laua pole. Seal see oligi! Ta jooksis lauani, võttis sellelt keti, mille Michael oli talle just äsja kinkinud ning vaatas seda. See järel läks ta ukse juurde, vaatas hoolikalt üle iga tema toas asuva asja ja läks siis trepist alla õue. Ta pööras pilgu veel korraks oma kodule, lasi kukkuda mõnel pisaral ning seejärel lahkus. Kui ta uuesti jooksma hakkas, märkas teeserval istuvat Nirr-Narri. Ta jäi jälle seisma. Ta läks kiisu juurde, võttis ta sülle, tegi talle pai ja ütles talle sosinal:
“See on viimane kord. Me ei näe enam mitte kunagi, ma ei tee sulle enam mitte iialgi pai, ega kallista sind. Ma ei saa sind tüüdata oma muredega enam ja... ma ei sega sind. Minu toa võid sa omale saada. Aga see on ka ainus asi, mis minust sinule jääb. See on viimane kord. Igaveseks. Hüvasti, mu kallis kiisu. Ole õnnelik. Ja unusta mind. Hüvasti, igaveseks....” See oli Kati jutt oma kassile. Ta pühkis pisarad, tegi kassile veel viimase pai, andis talle musi ja pani kassi taas maha. Siis jooksis ta kiiremini, kui eales varem edasi ja püüdis mõelda sellele, et nii ongi parem.
Kui tal sai lillepoes käidud, jookis ta edasi, kuni jõudis kaljuservale. Ta hoidis käes ketti, roosi ja pudelit, ning mõtles: “Hüvasti kõik. Nii ongi parem, kui mind pole. Ilma Michaelita, pole mõtet elada. Ja nii ma siin siis seisan ja ootan. Keelatud ei ole ju loota, et ehk tuleb ta veel tagasi. Ainult sina võid mu maailma muuta tagasi paremaks, Michael. Aga sa ei tee seda, sest sa lahkusid. Igaveseks. Ja nüüd lahkun ka mina igaveseks.”
Siis pani Kati roosi pudeli sisse kirja juurde ja pani korgi peale. Siis tõstis ta taskust välja keti, mille ta oli äsja Michaelilt saanud ning suudles seda.
“Ma armastan sind....” Ta surus keti oma südame vastu ning hüppas. See hüpe tundus igavesena kestvat. Tüdruk kuulis oma südant põksumas väga valjust ja ookeani mühisemas ja ta silmade eest jooksis läbi kogu tema elu. Kuni peatus. Jäi seisma. Jäi seisma just sellel kohal, kui Michael teda esimest korda suudles ja Nirr-Narr ta süles magas. Ja siis kuulis ta, kuidas keegi hüüdis: EI!!!! Ja peale seda oli valgus. Ja vaikus. Ja rahu. Kõik oli muutunud. Ei olnud enam seesama hall ja sombune päev, ei olnud enam kurbust ja seda sügavat haava tema südames. Kui ta süda enam üldse alles oli. Ei olnud enam kohinat tema kõrvus ja ei olnud enam pilte tema silmade ees. Oli ainult valgus.... naeratus... kellegi armsad silmad... ja muusika... see oli vaikuse muusika... ja oli pudel... ja oli kett... ja oli armastus... ja oli vabadus... ja olid pisarad... .


9.

“Kati, ma olen kodus!” hüüdis ema.
“Kas sa süüa tahaksid saada?” hüüdis ema mõne aja pärast. Ikka ei tulnud vastust. Maria (Kati ema) otsustas, et läheb vaatab korra Kati tuppa. Ta tegi ukse lahti, astus tuppa ja vaatas ringi, Katit polnud kusagil. Maria mõtles, et Kati peaks juba ammu olema koolist kodus. Ta ei käi ju mitte kunagi sõpradega kusagil väljas peale tunde. Siis märkas ta aga laual ümbrikut. Võttis selle kätte, nägi, et ümbrikul on tema ja teiste pereliikmete nimed – mingi võõras mehe nimi oli ka. Ema tegi ruttu ümbriku lahti ja hakkas lugema:

“Kallis ema, Michael ja kõik teised kallid.

Ma lahkun. See on hüvasti jätt.
Igaveseks.
Te ei näe mind enam kunagi.
Ma olen nüüdseks juba loll mälestus sellest lollist plikast,
Kes oli kunagi keegi.
Kunagi.
Aga mitte enam.
Te ei pea minu pärast enam iialgi muretsema.
Sest kui te kirja leiate, siis mind ei ole enam.
Hüvasti,
Igaveseks.

Nagu poleks mind kunagi olnudgi,
Kati.”

Maria mõtles veidike ja alustas siis otsast kirja lugemisega:

“Kallis ema, Michael ja kõik teised kallid.

Ma lahkun. See on hüvasti jätt.
Igaveseks.
Te ei näe mind enam kunagi.
Ma olen nüüdseks juba loll mälestus sellest lollist plikast,
Kes oli kunagi keegi.
Kunagi.
Aga mitte enam.
Te ei pea minu pärast enam iialgi muretsema.
Sest kui te kirja leiate, siis mind ei ole enam.
Hüvasti,
Igaveseks.

Nagu poleks mind kunagi olnudgi,
Kati.”
Siis vaatas ta kirja mõtlikult. Talle hakkas vaikselt pärale jõudma, mis oli juhtunud. Ta silmadesse tulid pisarad ja ta lahvatas seal samas nutma. Ta ei tea, kaua ta juba nutnud oli, aga ühel hetkel vaatas talle otsa Tom, tema abikaasa.

Kriitikat!
Tähti.
Teatan!
Küsimus:
Kas tahate teadet ka uuest järjust??

Autori kommentaar »