Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #10 (6)

Nonii, uus osa siis järjekale. Ma ei tea, kas ma nüüd pidasin liiga pika vahe sisse, aga loodan, et mitte. Igatahes, lodoan et meeldib ja head lugemist!

Eelmises osas:
Siis vaatas ta kirja mõtlikult. Talle hakkas vaikselt pärale jõudma, mis oli juhtunud. Ta silmadesse tulid pisarad ja ta lahvatas seal samas nutma. Ta ei tea, kaua ta juba nutnud oli, aga ühel hetkel vaatas talle otsa Tom, tema abikaasa.

Naine ulatas Tomile kirja ja ta hakkas lugema. Mida rida edasi, seda rohkem muutus mehe nägu tõsiseks. Siis tõusis ka tema silma paar pisarat. Mees lausus siis vaikselt:
“Kuidas me sellest Gabrielale räägime?”
“Ma ei tea. Võibolla peaks talle ka seda kirja näitama...”
“ Ma ei usu, et see hea idee on, aga muud võimalust meil pole hetkel vist...” vangutas Tom mõtlikult ja kurvalt pead.
Järsku lendas Kati toa uks lahti, sisse astu ülirõõmus Gabriella käes mingisugune paberi lipik ja vaatas jahmunult oma emale ja isale otsa.
“ Mis teie siin teete?” küsis ta jahmunult ja püüdis salamisi paberi lipikut seljataha peita. Siis märkas ta, et ema silmad olid täis suuri pisaraid ja ka isa oli väga tõsine, ninaotsas paar pisarat.
“Kas see ei ole mitte Kati tuba. Muide, kus ta üldse on ja mis on juhtunud?” küsis Gabriella nüüd juba kahtlevalt. Korraga märkas ta isa käes kirja ja ta kahmas selle isa käest ära. Siis hakkas ta lugema. Ta luges korra, luges kaks. Luges veel kolmandagi. Ja siis viskas ta kirja maha. Tegi väga kohutava kriiske ja jooksis toast välja. Maria tahtis talle järele joosta, kuid Tom takistas teda, ning lausus:
“ Las ta läheb. Ta peab saama veidi omaette olla.” Maria vaatas talle sügava kurbusega otsa ning langes mehe embusesse.



10.

Sireenid olid kõikjale kuulda. Terve linn kajas nendest. Maria ja Tom istusid kaljuserval, vaadates alla – vette, kus käis kibe otsing. Aga otsingu tulemust ei leitud. Ei olnud mingitgi märki, et keegi oleks sealt samaselt imeilusa merevaatega kaljult alla hüpanud ja enesetapu sooritanud. Gabriela seisis poli.tsei auto juures ja nuttis. Seda oli kaugele kuulda, kuidas ta nuttis. Ta nuttis ja nuttis ja korraga jäi ta vait. Ta lihtsalt ei nutnud enam. Ka sireenid olid vaibunud ja linna tabas Vaikus. Gabriela vaatas kaugusse, märkas siis seal midagi. Ja ta tundis seda. Siis tegi Gabriela suu lahti, vaatas ringi ning otsis uuriva pilguga kedagi, aga märgates, kui vähe olid pol.itseid südamega asja juures pani ta suu jälle kinni. Ta lihtsalt ei tahtnud, et keegi teaks sellest mida ta nägi. See oli saladus. Ning vaikus lõppes. Ja meri hakkas taas kohisema ja laineid vastu kaljut taguma. Täna oli meri hall. See tähendas, et ta on kurb. Seda oli kohe aru saada, et ta mõtted on laiali paisatud, ta ei oska enam midagi teha ja suurest ahastusest peksis ta laineid vastu kaljut. Gabriella nägi jälle seda midagit merel, kuid nüüd ta ainult silmitses seda. Ta ei otsinud kedagi, kellega seda vaatepilti jagada. Sest ta teadis, et tegelikult ei hooli keegi. Ainult ema ja isa ja Nirr-Narr ja... see poiss. Talle tundus, et see miski seal merel tuleb lähemale ja siis jälle läheb kaugemale ja siis vajus see vee alla. Tüduk ei näinud seda enam. Meri aga hakkas seda valjemini laineid vastu kaljut peksma. Vihast. Kurbusest. Ahastusest. Sest tema oli süüdi. Ja ta teadis seda.

“Õpilased, mul on teile sügavalt kurb uudis teatada.” Rääkis õpetaja tasasel ning kurval toonil kogu 9. klassile. Klassis tekkis vaikus ning õpetaja rääkis edasi.
“ Kati on meie seast lahkunud. Ta sooritas enesetapu. Alates tänasest ei tule ta enam meie kooli ja te peate ilma temata hakkama saama.” Õpetaja langetas pea ning süütas leinaküünla oma laual põlema. Paar Katile veidigi lähedasemat tuttavat hakkasid nutma. See oli nende jaoks kurb. Kuid mitte nii kurb, et minna tüdruku matustele. Nad nutsid vaid esimese tunni ajal, ülejäänud aja olid nad küll masenduses kuid mitte väga kurvad. Teiseks suureks vahetunniks oli kuulutatud välja leinaseisak koolisaalis. Sinna olid lubatud kõik kooli õpilased. Gabrielagi oli selleks ajaks kooli tulnud ning kui tema sõbrad tema juurde ruttasid hakkasid nad kõik nutma ja sügavat kaastunnet Gabrielale avaldama. Kui kõik olid saali jõudnud, palusid õpetajad kõigil õpilastel omavahel kätest kinni võtta ning seista, ning kuulatada vaikust. Imelikul kombel, tegi seda kogu saal. Mitte keegi ei nihelenud ega sosistanud. Kõigil olid silmad kinni ja nad lihtsalt seisid. Kui nad olid 5minutit seisnud, ütlesid õpetajad, et nad võivad nüüd minna. Paar Gabriela tuttavat ja Kati tuttavat tõid ka leina küünla juurde lilli. Terve kool oli edaspidi masenduses ja keegi ei oli rõõmus ega karjunud ja röökinud, nagu tavaliselt vahetundides.

Kriitikat!!
Teatan!!

P.S. Väga tähtis minu järjude fännidele!!!
Lugu on nii, et kuigi ma juba alustasin arvutisse uue järju tegemist, siis nüüd võtsin ma vastu otsuse, et ma ei hakka seda siia lisama! Otsustasin, et kirjutan väga pika jutu/romaani ja saadan selle Tänapäeva Noorsoo romaani võistlusele kunagi. Loodan, et te väga pahased pole, sest vb saate seda lugeda kunagi hoopis raamatuna!
Kui teil on ikkagi tahtmist uut järjut lugeda, siis ma võin midagi välja mõelda, aga see on ainult siis, kui teie seda tahate.
Kui on pretensioone, pöörduge minu poole,
By: minuarmasBill.

Autori kommentaar »