*** 2 (5)

Vihapisarad voolavad mööda põski,
ikka alla poole, alla poole.
Kogunevad ja kukuvad,
ikka alla poole, alla poole.
Südame alt käib valus jõnksatus,
valus on, vägagi.
Ma ei tohiks vihata, aga..
valus on,
vägagi.
Ma tean, et see on nõme ja et ma ei tohiks seda teha,
aga.. ma ei saa.
Ma olen ennast ise teinud selliseks.
ma ei saa enam.
Kord oli see vaid mask,
mille õhtul võtsin eest.
aja mõõdudes
on saanud sellest minu elu.
maskist on saanud elu.
ta on kleebitud mulle näkku,
eemaldada enam ei saa.
Ja kogu mu viha suureneb.
Paisub ja..
lõhkeb siis.
Aga järgi ei jää,
veel suurem on nüüd.
Ma tahaksin elada hästi,
kuid
vabandust,
ma ei saa.

Ma vihkan ennast.
Viha ei lase enam elada.
Ainult tõukab sind edasi ajas
ja ootab, et sa nõrkeksid,
hüppakisd maha
rongilt.
mis kihutab kaugustesse.
Ja edasi enam ei saa.
Isegi tagasi mitte.
Ainult kivistunult paigal olla.
ja mõelda, et
tegelikult
on elu ju ilus.
lill.

Kui sõnni.kul kasvav nõges.

Autori kommentaar »