Hawnyed ja kaks pärli. (4)

Hawnyed, tüdruk kes oli saamas täisealiseks-17. aastaseks. Kindlasti te imestate miks 17. aastaseks aga selles maailmas oli see nii. Ma peaks veel ära mainima, et Hawnyed pole tavaline tüdruk-ta oli nõid, nõid keda ootab ees suur tulevik. Hawnyedi jaoks ei tähenda aga "suur tulevik" lusti ja lillepidu nagu tavalistele täisealistele vaid rasket tööd. Hawnyed pidi päästma maailma, tüdruk teadis, et ainult tema suudab seda, ta oli väljavalitu, tal polnud valikut.
Hawnyed Bersly norsatas valjult. Ta oli peaaegu kolm tundi oma toa akna all toolil istunud ja välja pimedatele küla tänavatele vahtinud ning oli viimaks magama jäänud, üks näo pool vastu aknaklaasi surutud, prillid viltu ees ja suu pärani lahti. Tema hingeõhu õrn udu sillerdas tänavalaterna oranžis valguses ja kunstlik valgus võttis tema näolt igasuguse värvi, nii et ta nägi oma sassis blondide juuksepahmaka all välja nagu kummitus.
Kui Hawnyed ärkas, jooksis oma toast välja, vaatas korraks enda ümber ringi ning läks aeda. Värava taga oli pikk järjekord-kõik olid tulnud tähistama Hawnyedi ehk väljavalitu sünnipaeva. Mitte keegi ei teadnud peale Hawnyedi ja ta õe, et täna Hawnyed lahkub ja alustab üksinda teekonda, et peatada kentaur Filipus.
Filipus oli üks aegade kõige halvimaid kentaure, ma arvan, et võib õelda ka võlureid. Ta oli surematu, surematu ajani mil väljavalitu leiab pärli, pärli mille koopia on Filipusel, kui väljavalitu pärli purustab on Filipus jalle surelik, siis saab kentauri hävitada vaid ühe loitsuga.
Õhtul, sünnipäeva peol oli Hawnyed kinkidest üle kupatatud. Kõik sõid, jõid ja lõbutsesid, mõned üksikud otsisid Hawnyedi kes polnud veel peole saabunud. Järsku kattus kogu Hawnyedi pere aed paksu uduga ning valja ilmus Hawnyed "Mu kallid külalised ! Ma tänan teid väga, et tulite sellele toredale peole, et te austate mu pere nii, et toote meile kingitusi ja aitate meid. Kuid see õhtu jääb viimaseks, viimaseks" kordas Hawnyed taas, "korraks mil te näete mind sellisena nagu praegu - ehk ei näe te mind enam kunagi kuid see selleks. Mu külalised, lõbut*sege hästi !", lausus Hawnyed. Terve aed kattus jälle paksu uduga ning tudruk oligi kadunud. Oli kuulda hääli mis utlesid: "Oi, juba läinud !" või "Kuhu see tüdruk läks, pidu ju alles algamas ?"
Hawnyed oli aga oma toas ning pakkis asju, ta pani seljakotti mõned võlujoogid, loitsude raamatud, booleri, võlumantli. Muidugi ei unustanud ta ka võlukeppi, ta suskas oma võlukepi taskusse ja läks tagaukse kaudu majast välja, seljakott seljas. Hawnyed vaatas korraks oma kodu ja lähedasi kes pidutsesid ja arvasid, et tüdruku kõne on vaid ebahumoorikas nali. Hawnyed liikus talli poole ja võttis sealt oma kõige usaldusväärsema hobuse-Siriuse. Ta pani Siriusele varustuse selga ning hüppas peale.
Pärast mitut pikka päeva otsustas Hawnyed leida endale sobiva puhkepaiga kus öö veeta, tegelikult oli Hawnyed juba mitu päeva magamata ning väga väsinud. Ta kappas oma truul hobusel veel mõned minutid kui järsku miski teda peatuma sundis, maas lamas Hawnyediga umbes samavana poiss ja tal olid tõsised vigastused. Tüdruk tuli Siriuse seljast maha ning küsis poisilt
"On teiega kõik korras ? Ehk saan ma aidata ?". Poiss jõllitas hetke Hawnyedi ning lausus siis "Abi oleks mul küll vaja, esiteks pole ma juba ei tea kui kaua söönud ning teiseks olen ma kõvasti vigastatud." sõnas poiss ülbelt "Charley" tutvustas ta siis end. "Mina olen Hawnyed, kuidas sa küll söömata oled ? Ohh, ma võin su haavad korda teha, aga kus su võlukepp on ?" päris Hawnyed murelikult. "Ma arvan, et liiga palju küsimusi korraga. Ma olen animaag, seega koeraks muutudes saan olla natuke kauem söömata, võlukepp, Filipuse käsilased, nad varastasid selle. " oigas poiss. Hawnyed vaatas poissi veel murelikumalt kui enne ning patsutas seejarel oma hobust. "Noh, võlukepiga on lood halvasti, aga ma teen su haavad korda siis nõiun natuke toitu, seejarel me sööme ning siis puhkame ja edasi.."
"Ja edasi ?" küsis Charley.
"Ja edasi, oh, ma ei tea mis siis saab, ma olen nii suures jamas, ma pean hävitama Filipuse, ma olen väljavalitu ja ma tõesti ei tea mida teha. " Hawnyed ei oodanud aga Charley vastust, ta võttis oma võlukepi ning tegi Charley haavad korda.
"Mhh, palju parem, tänan sind !", tänas Charley. Pärast söömist ja puhkamist hakkati liikuma. "On sul aimu kus see olla võib ?" küsis Charley. "Noh, mu õde Alba soovitas kust otsida, ta ütles, et ehk maa all".
"Kus kohas täpsemalt maa all ?" küsis Charely
"Kui see on maa all peab see olema Filipuse kodu juures. Ma arvan, et ilmume sinna lähedale." vastas Hawnyed otsustavalt.
"Oota ! Ehk peaksime ilmuma maa alla.", pakkus Charely ning kõndis edasi.
"Õigus, kas ilmume koos või ee .. ? " , päris Hawnyed häbelikult.
"Noh, koos oleks vist kindlam ja kiirem", vastan poiss naeratades.
Nii nad tegidgi. Hawnyed ja Charley ilmusid koos Siriusega maa alla. Kohale jõudes Hawnyed kõhatas ning ütles siis "Küll siin on pime. Vaata siin on käigud ja kindlalt mingid loitsud, ole valves, siin võib olla palju lõkse ja kuna sul võlukeppi pole on veel halvem, peame ühega hakkama saama." . Charley kuulatus täpselt ning hoidis silmad lahti "Uks, sellel on kindlalt mingi needus peal, katseta avamis loitsu !" käskis poiss. Hawnyed haaras oma võlukepi ning ütles "Relipius !", kuid midagi ei juhtunud. "Ikka on sellel mingi needus peal, vaata tiik, ehks on sellel midagi pärliga seotud.", ütles Hawnyed kurvalt ning katsus vett. Vesi oli jäiselt külm. Kuigi tüdruk pani käe vaid korraks vette olid ta sõrmed juba siniseks tõmbunud ning ta värisis üle keha. "Käes, ma tean. Ukse võti on tiigis ja ukse taga on pärl. Arvatavasti arvas kentaur, et keegi ei lähe vette selle kättesaamiseks."avastas Charley. Hawnyed vaatas teda nagu juhm ja lausus siis "Ega sa ometigi vette ei lähe, sa külmud ära !". Charley sügas mõtlikult pead ning sammus edasi-tagasi tiigi ümber "Ma arvan, et soojenud loits oleks hea, nii ei tunne ma külma ning midagi ei juhtu.". Hawnyedi süda täitus õnnega, lõpuks ta teadis mida teha, tal oli kaaslane kes teda aitas ning tal oli võimalus kentaur Filipus tappa ning maailm tema küüsist päästa. Hawnyed kohendas oma prille ning ütles siis "Imbendosa !". Charley läks näost natuke punaseks, ta vaatas korraks Hawnyedi ning ütles "Ma olen valmis, mul on juba praegu soojem". Hawnyed noogutas mõistvalt ning Charley hüppas vette. Posi keha muutus aga pea siniseks ning Hawnyed sai aru, et lots vees ei toimi. "Pea vastu, ma mõtlen, mis loits võiks aidata !" karjus Hawnyed, kuid pärast oma lause lõpetamist märkas ta, et Cherley on kadunud. "Oi ei, Charley ! Kas sa kuuled mind ?! Tule veest välja !" kisendas Hawnyed. Kui Charleyst polnud jälgegi. Hawnyed ootas minuteid kui midagi ei juhtunud, Hawnyedi silmad täitusid pisatatega ning tüdruk hakkas kõigest väest kisama ning ennast süüdistama. "M-m-ma, võta !". Charely nägu oli vee peal ning võti oli ta käes, Hawnyed ehmus nõrgalt, võttis pärli ning aitas kiirelt Charely veest välja. "Mul on nii kahju," nuuksus Hawnyed "Imbendosa !". Charley nahatoon muutus jälle endiseks ning ka värisemine lõppes. "Hawnyed, keera uks lahti !", andis poiss käsu, kuid Hawnyed ei liikunud paigast "Keera uks lahti !", kordas Charley. "Charley, ma-ma ei tea kas s-se on ikka õige mõ-" kokutas Hawnyed. "Tee seda !", ütles Charely rahulikumalt.
Hawnyed pigistas kõvasti võtit, liikus aeglaselt ukse poole, pani võtme luku auku ning ütles "Charley, ma olen kohutav, ma ei julge.", Charley vaatas tüdrukut hämmeldunult, poiss hakkas juba midagi ütlema kui peatus kuna Hawnyed otsustas ukse ikkagi lahti keerata. Uks avanes, seal oli palju riiuleid ja kappe. "Ühes neis on pärl, hakkame otsima" kamandas Charely. Hawnyed vaatas igasse sahtlisse, kappi ja riiulisse ning kiljatas siis õnnest "Siin, Charely siin !". Tüdruk haaras pärli ning vaatas korraks Charley poole. "Ilmume nüüd tagasi ja-ja kus su hobune on ?". Hawnyed kohendas korra prille ning hakkas siis ringi vaatama "Ta ehk, ootab meid tiigi ees" lausus Hawnyed muretsevalt. Ruumist välja minnes nägid Charley ja Hawnyed, et Sirius oligi tiigi ääres. Charley haaras Hawnyedi käest ning Hawnyed omaltpoolt Siriuse lakast ning nad ilmusid tagasi maapinnale.
Kolm "kangelast" liikusid lossi suunas, kuid miski peatas neid, nende ette jooksis kenaturide kari-kõige ees Filipus. Charley sosistas Hawnyedile "Kiiresti, hävita see, kiiresti, enne kui ta märkab". Tüdruk kuuletus ning lausus "Religwio !". Pärl hüppas korra õhku ning pudenes siis ime pisikesteks tükkideks. "EI ! EI ! MITTE SEDA !", karjus kentaur Filipus. "Hävitage nad, te mõttetud kentaurid !". Hawnyed vaatas korra Filipust ning ütles siis "Sa tapsid nii palju inimesi, hävitasid külasid, ajasid inimesed hulluks, ässitasid neid halvaks, sa pead surema ! Nerme Urime !", ta võlukepist paiskus roosakat valgust mis sihtis Filipust kui valgus puudutas kentauri kukkus kentaur lihtsalt maha. "E-ee, mis sa tegid taga sa rumal plika ?" küsis üks kentaruides. Charely vastas aga Hawnyedi eest "Ta tappis ta, ja noh ma arvan, et te ei taha olla ju surnu käsilased, seega nüüd te tulete meiega !"
Ja nii see oligi, kentaurid liitusid Hawnyedi ja Charleyga ning läksid koos tagasi Hawwi külla kus elas Hawnyed.