Miski pole lihtne, 7 osa. (3)

tsäo . mul polegi midagi erilist õelda , vaid seda , et ma tahaks teada kas te üldse loete ka ? hhetkel näen suht vähe lugejaid , et vastus siis kommentaaridesse , (:
Kindlasti tahan kriitikat ja kuldsestest pastakatest ka ära ei ütle.
Jutt on mina vormis.
"blablaablaa", otsekõne.
"buumbuumö", mõtted.
hellohellodad, says:, msn'i tekst.
"jajjaakuulen", telefonis.
Head lugemist.

"Kuidas seda küll teha ?", kuulsin Jasonit sosistamas. "Noh, pärast tundi lähed ja küsid lihtsalt" vastas ta pinginaaber Siim "See ei tohiks ju väga raske olla". vaatasin korra õpetajat, sulgesin silmad ja avasin need uuesti, mõtlesin millest küll Jason ja Siim räägivad. "...muidugi, oled sa ise üldse sellises olukorras olnud ? Ma kahtlen, siis sa vähemalt teaks kui raske see on, aga vähemalt ta võtab pakkumise vastu, ma arvan." sosistas Joson murelikult "Aga kas ma siis..". Jason ei jõudnud lauset lõpetada kuna õpetaja segas vahele "Jason, ole vait !".
Kõndisime Liinaga bioloogia klassi, panime kotid toolile ja väljusime klassist. Meie juurde jooksis Cärol kes hüüdis "Sain, käte !", ta ütles seda üsna hingetult ning mul oli selline tunne nagu oleks ta ennast surnuks jooksnud. "Mille ?", küsisin huviga. "Noh selle, või noh see pole asi vaid jutt, see millest Jason ja Siim rääkisid tunni ajal". Mul läksid silmad suureks, "Kas Cärol luuras neid ? See on küll ime, tavaliselt on ta ju selline "hea laps", et annab olla". Kui olin mõttetest kõrvale hiilinud küsin "Ja millest nad rääkisid ?"
"Jason tahab sult küsida, et äkki sa, ee, noh hakkaksid ta tüdrukuks või midagi sinna kanti"
"Ohh, muidugi, kuule ära tee nalja ! See pole tõsi, ma tean." laususin otsustavalt ning kohendasin juukseid.
"K-kas see, meie klassist see Jason ?", küsis Liina. Ei mina ega Cärol vastanud. Liina oli tüdruk kes toppis alati oma nina teiste asjadesse, kuid kui see välja jätta oli ta suhteliselt tore.
Pärast mitut väsitavat tundi istusime Cäroli ja Liisaga(paraleelikas) sööklas ning vaatasime koduseid töid ja eksamite aegu. "Vaadake !" ütles Liisa "Inka eksam on juba välja pandud, me pole ühte veeranditki.." "Ja, oi ei, füüsika oma ka !", sõnas Cärol. vaatasin ka enda pabereid mis oli klassijuhatajalt saanud, seal olid kirjas eksursioonid, võistlused jne. "Vaadake kes sealt tulevad !" ütlesin suhteliselt kõva häälega. "Brandon ja ja mis ta nüüd oligi, see.." "Jason" lõpetasin Cäroli lause kes ei suutnud Jasoni nime õelda või ei mäletanud seda. Poisid kõndisid meie poole ning Brandon ütles "Hei ! Et mis teete kah ?". Liisa oli ebamugavalt terane ja väga otsekohene "Nagu sa ise ei näeks, me loeme !" Liisa rõhutas viimaseid silpe ning ma sain kohe aru, et ta tahtis vaid poistele meeldida. ''Heh, no me lihtsalt tulime ja küsisime ja nii oligi, me lihtsalt, mõistad isegi." muigas Jason. "Okei, ee Laara, et Jason soovib suga rääkida" Brandon vaatas korra Cäroli ja Liisa poole "omavahel, nii et ma võtan need kaks tibi üle ja me pöördume sinna lauda". Ta näitas näpuga viimase laua poole, Cärol ja Liina tõusid püsti ning läksid Brandoniga kaasa. "Nii ?" alustasin mina "Mis sul siis rääkida või küsida on ?" vaatasin huivga Jasoni poole ning ta ütles "Mul on sulle üks küsimus, kas sa