Miski pole lihtne, 3 osa (3)

kolmas osa siis , :)
Kindlasti tahan kriitikat ja kuldsestest pastakatest ka ära ei ütle.
Jutt on mina vormis.
„blablaablaa", otsekõne.
„buumbuumö", mõtted.
hellohellodad, says:, msn'i tekst.
"jajjaakuulen", telefonis.
Head lugemist.

Kui mõistsin mis on juhtunud jooksin kiiresti Madise poole, mind ei huvitanud kas autod sõidavad või mitte, kuigi enamus inimesi kes mööda sõitsid tulid autost välja, et vaadata mis on juhtunud. Juba mõne minuti pärast tuli kiiraabi, Madis asetati kanderaamile ja pandi autosse. Edasi läks aga kõik väga segaseks, minu juurde kõndis üks mees, täpsemalt keegi kiiraabist. "On teiega korras ?" , küsis mees ükskõikselt ja vaatas mind. Ma polnud aga võimeline vastama, järsku läks kõik mustaks, mu jalad läksid nõrgaks ning kuulsin enda ümber häält mis kisas ja ütles midagi väga segast.
Ärkasin haiglas, nägin oma voodi ees ema ja isa. "Kullake, on sinuga kõik korras ? Mis juhtus ? Kuuled sa mind, Laara ?", küsitles ema. Vaatasin ringi, olin haiglas, palatis. Minu ümber seisis hulk inimesi: ema, isa, Cärol, Merit ja siis veel üks naine ja mees keda ma polnud ealeski näinud. Ma nägin ikka veel häguselt alles mõne minuti pärast oli pilt selgem ning vastasin siis "M-ma ei tea, mis toimub ?". Isa vaatas mind hoolivalt, ma polnud kunagi näinud teda sellisena, tavaliselt oli ta karm ärimees ja ei teinud kunagi hoolivat nägu aga seekord, seekord oli kõik teisiti. "Oh, mu kallis, ära muretse kõik on korras..", alustas ema jälle, ta ei jõudnud oma lausetki lõpetada kui vahele segas võõras naine, "Korras ? Kõik on korras ? Kas te olete hull, minu poeg, ma kordan veel kord, minu poeg on haiglas suremas ja teie ütlete, et kõik on korras, te olete arust lage !" naine jõllitas mu ema nagu segane ja hakkas siis nutma. Siis vaatas mind mees, arvatavasti Madise isa ning lausus siis "Kati, ma arvan, et sa peaksid rahunema, eks. Me kõik oleme närvis kuna ei tea mis edasi hakkab saama, me ei tea kas meie poeg jääb üldse ellu, ja kui selle tüdruku ema proovib oma last rahustada siis pole sellest midagi hullu." Mu pea tagus jubedalt, mul oli tunne, et see lõhkeb kohe, ma ei teadnud mis oli juhtunud ja ma olin kohutavas paanikas, mis Madisega juthus ? Vaatasin hetke ema ja siis Meritit ning laususin siis "Mis juhtus, kas..ee..Madisega on kõik kombes, või mis üldse toimub ?"läksin ma paanikasse. "Madisega on halvasti, me ei tea mis saama hakkab, loodedavasti läheb kõik hästi, kuid arstid ei andnud väga palju lootust, nad ütlesid, et nemad ei saa enam midagi teha, nüüd oleneb kõik poisist endast." ütles Madise isa. Ma ei saanudki aru kas ta ütles seda rahulikult või ärevalt. Siis lausus Merit, "Noh, ma arvan, et sina peaksid puhkama ja siis, nagu arstid ütlesid lasevad nad su välja mõne tunni pärast kui oled valmis koju minema, arvatavasti võime me siis ka tulla.". Isa ilme läks jälle karmiks ja kurjaks nagu tavaliselt. "Muidugi ei või, Laara peab puhkama ja keegi ei tule, väikesed jõmpsikad sellised !" . Ema naeratas sunnitult ja ütles "Noh ma arvan, et las Laara puhkab natuke ja siis otsustab mis edasi saab ja ma üldse arvan, et ta tahaks oma poisssõpra näha, ja Taavet, sina rahune, pole mõtet asja keeruliseks ajada !". Mul läksid silmad suureks sellest mida kuulsin "Me ei käi Madisega, oleme vaid sõbrad !" ütlesin ärevalt "..aga sellegi eest tahan teda näha." Enne kui olin tähelegi pannud olid Madise vanemad mu paltist juba läinud. "Aga muidugi sa juba tead, et see poisike on koomas. ", ütles isa kindlalt.

Mõned nädalad hiljem..

1. september, kooli minnes olid juba suured kuulujutud Madise õnnetusest ja sellest, mida mina seal tegin. Jooksin kiiresti oma klassi ja otsisin Cäroli üles. Ta oli meile koha võtnud keskimisesse ritta, teise pinki. Panin oma koti toolile ja vaatasin klassikaalasi. Kõik olid suvega muutunud ja kaks poissi olid täitsa uued, kuulsin ühte telefoniga inglise keeles rääkimas, teine vaatas mind aga keskendatult, poiss oli kuidagi tuttav. Helises kell ja algamas oli klassijuhataja tund. Klassijuhata, kes oli alati väga range ja täpne kuigi sisimas oli ta vägagi tore ja hoolit*sev vaatas meid kõigi lahkelt "Nonii, kuidas seda õelda aga see on juba kahekas aasta mil ma teid õpetan, ma pole olnud küll esimesest klassist peale teie klassijuhataja aga matemaatikat olen ma teile alati andunud.. mhh..Aga see selleks, te olete nüüd 8.a klass ja mul on meeldiv teid jälle näha. Muidugi on meil ka see aasta uued õpilased, see aasta on neid kaks, Jason ja Brandon. Poisid elasid siis ennem Ameerikas aga pärast oma vanemate surma, vabandan, et ma sellest niimoodi räägin aga ma arvan, et teil oleks parem kui teised seda teaksid. Nii kuhu ma jäingi..ahjaa.. kolisid nad oma vanemajuurde ja juhtumisi elab poiste vanaema Eestis, Jason ja Brandon räägivad puhtalt eesti keelt.". Jason, poiss kellel olid blondid juuksed ja lummav naeratus vaatas mind ikka veel ja millegi pärast oli ta nii tuttav. Siis hakkasin ma aga jälle õpetajat kuulama "...muidugi jätkame me see aasta oma eelmise aasta teemaga kuna väga paljud ei saanud sellest aru. Nii, ma loodan, et õpikud on kõigil olemas. Head päeva ! Olete vabad.". Nagu te ise aru saate oli meie õpetaja vägagi karm ja ei lasnud mitte ühtegi minutit raisku. Õpetaja vaatas kõiki kontrolliva pilguga ja tegi siis sellise grimassi nagu oleks midagi unustanud. "Cärol, Laara, näitaksite te poistele kooli ?" küsis õpetaja rõõmsalt. Noogutasime ja hakkasime klassist välja minema. Mõtlesin Madisest ja sellest mis temast saab, eesti keele klassi ees märkasin aga ühte klassiõde ning jätsin Madisele mõtlemise.