True name: 1. osa (8)

"Teadsid seda, et me oleme nüüd Johniga paar? Me lihtsalt põrkasime kohvikus kokku ja sõnaotseses mõttes ta suudles mind kohe. Loomulikult ei saa mina aru miks ta seda tegi, aga ta on siiski päris nunnu." kädistas Jane elavalt kandes oma ripsmetele ripsmedušši.
"Mhm, sa räägid mulle seda juba sajandat korda täna." ühmasin vastu ja toppisin huuleläike kotti. Silmitsesin korra peeglist tüdrukut, kes vaatas mulle otsa tusase näoga ja hoidis käes vana ripatsit, mida kandis endaga alati kaasas.
"Oih, ma pidevalt lihtsalt unustan seda. Igatahes peale suudlust läksime ööde varjus Big Beni juurde ning seal läks asi üpriski kuumaks..."
"Jane, ma ei taha kuulda võikaid üksik asju, mis sinu ja Johni vahel juhtus, aga mul on sellest asjast oma ettekujutus." katkestasin Jane kiirelt. Ausalt ma ei tahtnud neid üksik asju kuulda, kus John Jane kirglikult suudles või kuidas John tal juukseid sasis jne.
Jane pani oma blondi juukse salgu kõrva taha ja naeratas. "Üksikasjad on alati parimad minu arust. Isegi siis kui need on nii õudselt kohutavad, aga meeldivad."
Muigasin ja lugesin ripatsi eesküljel peal olevat nime Renna. Ohkasin lootusetult ja klõpsasin ripatsi kinni. Lasin sellel langeda pluusi alla ja vaatasin ust.
"Läheme?" küsisin tuimalt ning pöörasin ennast Jane poole. Jane naeratas vaid ja kehitas õlgu. Ta tegi paar kiiremat sammu ning järgnesin talle.
Astusime kooli koridori, mis oli täidetud esimeste klassi lastega - kes põhiliselt vaatasid mind suurte silmadega.
Liikusime kiirelt kappide juurde, kus seisis tumeda peaga pikem poiss. Muigasin ja koputasin poisi õlale. Poiss pööras aeglaselt ümber ja vaatas mind.
"Tere võõras," lausus poiss muiates.
"Tsau Daniel," naeratasin kavalalt ja astusin sammu Danielile lähemale. Daniel suudles mind kiirelt, kuid tõmbusin kohe eemale.
"Me oleme avalikus kohas muideks," sõnasin Danieli altkulmu vaadates.
"See on nende mure, et nad meid vaatavad." Poisi suunurgad olid ikka veel üleval ja ta tõmbas oma sõrmedega läbi mu juuste. "Saame peale tunde, metsa juures kokku?"
"Ikka," Kohendasin kohmakalt enda kotti õlal ning üritasin eirata tatikate pilke. Vaatasin Danieli ja muigasin tahtmatult.
"Näeme musi." ütles Daniel ja sulges kapi ukse. Ta kõndis kiirelt trepi poole ning ohkasin. Daniel oli poiss, keda võis usaldada.
Kehitasin õlgu ning kuulsin masendavat tunnikella. Pööritasin silmi ja trügisin väikestest mööda füüsika klassi poole.

Järgmine osa tuleb põnevam kindlalt. (pikem ka)