My name is No thing. (10)

Proloog: 11.06.2019

Adam Simond kõndis väsinul sammul mööda halle koridore. Ta silmad vajusid iga uue sammuga ühe rohkem kinni ning portfelli raskus kallutas teda vasakule poole.
Adam oli keskealine mees, kelle kõht püsis kohmakalt veel püksirihma taga. Tema süsimustadesse juustesse oli aastatega segunenud halli. Tema naine oli hallikaks värvuvate juuste kohta alati öelnud: „Kullake, hallvärv muudab inimesed alati targemaks ja elukogenumaks.“ Lena. Ainuke põhjus miks Adam oli nõus ühinema selle Erakorralise nõukoguga. Need nõiad olid tapnud ta naise, jätnud tütre emata. Juba ainuüksi see mälestus ajas Adami alati tagasi leina. Algul oli tema tütar Denna alati küsinud, millal ema tagasi tuleb ning Adam oli tütrele lausunud, et ema läks vanaema ja vanaisa juurde. Nüüd on ta tütar kuueaastane, aga ikka ei suuda ta tütrele tõtt rääkida.
Adam ohkas raskelt ja peatus ukse juures. Hetkeks silmitses ta terasest ust ja ajas selja sirgu. Nõukogu ees peab ta tugevana seisma. Täna on tähtispäev, saatust muutev päev ja uue sõja kuulutamispäev. Oli tulemas sõda, mida oli ajaloos peetud varjatult, vaid ühekorra ja sedagi alustati pea kuussada-aastat tagasi.
Ta vaatas kontrollmasinasse ja ütles: „Adam Simond.“ Masin mõtles sekundi ja avas terasest ukse. Adam jälgis tusasel ilmel ukse avanemist, kui uks oli eest ära nihkunud, sisenes Adam salajasse ruumi. Teda ootasid juba ees viis meest. Üks noor ja neli vana. Kõik mehed istusid ümmarguse laua taga. Laua keskel oli vana ja lagunev raamat, mida Daniel Eichfeldt huviga lehitses. Daniel oli nõukogu noorim liige. Vaevalt kahekümnene ja alles koolilõppetanud. Danielil olid heledad juuksed, mis olid lohakalt salkus igasse ilmakaarde.
„Tere härrased,“ teatas Adam ilmaühegi emotsioonita ja istus lauda. Mehed noogutasid talle vastuseks. Adam avas oma portfelli ja võttis sealt välja kausta, mis sisaldas hun#!?!#teviisi vanadedokumentide koopiaid. Eelmise sarnase sõja algusest, kuni selle lõppuni.
Adam kergitas prille ninal ja jäi silmitsema jälle lagunevat raamatut. „Mis raamat see on?“ küsis ta.
Üks erakorralise nõukogu liige hakkas midagi ütlema, kuid Daniel jõudis teda peatada sõnadega: „Malleus Maleficarum. Autoriteks Heinrich Kramer ja James Sprenger. Raamat on originaalne. Esmakordselt ilmus see raamat Saksamaal aastal 1487.“
Adam kortsutas kulmu. „Nõidade Haamer?“ päris ta ja avas raamatu. Adam sirvis raamatut ja keeras lehti hellalt. Raamat oli kirjutatud ladina keeles, mida Adam ei mõistnud ja illustreeritud kohati julmade piltidega.
Daniel noogutas. „Julm pealkiri, eks ju. Ja seda veel otsetõlkes, kuigi kaudselt tõlkides ei oleks pealkiri ikka parem,“ sõnas Daniel ning lösutas oma toolil. „Kui sa ei tea, siis raamat sisaldab põhiliselt seda, kuidas saada aru, milline nõid välja näeb ja kuidas panna ta oma tegusid tunnistama. Sellel ajal arvati nõidadeks peamiselt leskesid, vanu naisi ja erakuid. Loomulikult maksid ka koha tuleriidale, sellised asjad nagu su linad olid teiste omadest valgemad või su lehmad ei surnud kunagi haigustesse.“
„Tänan loengu eest,“ pomises Adam. Äkitselt ärkas Adamis miski ja ta kortsutas kulmu. „Oota, kuidas sa üldse, seda loengut teadsid?“
Daniel pööritas silmi ja tähendas: „Paar aastat tagasi võttis ministeerium vastu otsuse, et kõik õpilased peaksid õppima ladina keelt. Nii igaks juhuks. Koolid aga väänasid seadust ja muutsid ladina keele valikuliseks õppeaineks. Koolides pööratakse nüüd rohkem tähelepanu spordile. Mina aga lugesin seda loengut raamatust.“
„Aitäh ajalootunni ja koolikorra eest, Daniel. Adam tõid sa vajalikud dokumendid?“ avas Nicolo rääkimiseks suu. Nicolo oli vanim nõukoguliige. Pea kolmveerand sajandit vana ja kõndis kepi abiga. Vanal mehel oli üks asi, mida polnud teistel nõukoguliikmetel. Elutarkus. Ta oli sündinud Teise maailmasõja lõpuaastatel. Tõeline seenior.
Adam avad kausta ja lehitses seda natuke. Ta võttis sealt välja vajaliku dokumendi, kuhu oli peale tembeldatud punasega ekstra salajane. Adam ulatas dokumendi Nicolole. Nicolo avas dokumendi ja hingas sügavalt sisse. „Täna, kell üheksa õhtul ehk siis pooletunni pärast, kuulutame sõja ja mind ei huvita, mida te ootasite, kui liituste Erakorralise nõukoguga. Võib-olla ootasite kuulsust,“ – Nicolo vaatas altkulmu Danieli – „või äkki seda tuhande aastast rahu, mida piibel ja usklikud ennustavad. Praegu ma tahan kuulda teie põhjuseid, miks te liitusite. Harry alusta oma põhjuse selgitamist.“ Vana mees hakkas köhima ja käsutas: „Renat, too mulle seda paganama vett… salvrätid on ka teretulnud.“
Renat tõusis laua tagant püsti ja lahkus ruumist. Harry vaatas talle järele ja neelatas. „Ma liitusin kuna…“
„Pagan küll Harry. Ma ei viitsi kuulata proosalisi algusi. Näiteks: Elasin kord või Ma liitusin kuna,“ pahandas köhiv Nicolo ja piidles altkulmu Harryt, oodates et mees jätkaks. „Aga ega ma ei lubanud sul katkestada.“
„Igatahes liitusin sellepärast, et nõiad on meie rahvale kahjulikud. Nagu parasiidid…“
„Vaiki, sa andetu,“ nähvas Nicolo luuleliselt ja ajas enda selja sirgu. Ta köhahoog oli lõpenud ja krabas naasnud Renatilt klaasiveega ja salvrätid. Nicolo kulistas vee alla ja pühkis salvrätikuga suud. Vahepeal palus ta, kedagi et ta põhjendada oma liitumist. Siis ta nähvas vihaselt ja pomises.
Adami närvid olid pingule tõmmatud. Veerandtunni pärast, algab otsesaade ja nõukogul pole ikka inimest, kes sõja kuulutaks. Sõja võiks kuulutada Nicolo isiklikult, mõtles Adam ja kujutluspilt kuidas Nicolo kõnniks läkastades kaamera ette, pani Adami suunurgad kerkima. Vähemalt korraks.
„Adam, palun räägi meile põhjus, miks sa selle põrandaaluse nõukoguga liitusid,“ lausus Nicolo väsinult ja osutas ülejäänud liikmetele.
Adam köhatas hääle puhtaks ja alustas ettevaatlikult: „Nõiad tapsid mu naise, jätsid tütre emata. Nõiad on mõnes mõttes samasugused nagu meie. Nad on inimesed, kellel on enneolematu vaimne jõud. Enneolematu anima. Neil on inimlikud nõrkused, kuid jumalikud tugevused.“ Adam niisutas oma huuli. Praegu polnud eksimine lubatud. Sõnastus pidi olema täpne. Ta võttis kausta vahelt aasta vana uurimustöö ja asetas selle liikmete ette laiali. „Malleus Maleficarumi ehk Nõidade Haamri järgi oli nõidade suurim nõrkus see, et nad ei suutnud mitte astuda vahekorda saatana või muu deemoniga. Väidetavalt sai nõid nii omale võimed,“ sõnas Adam ja keeras dokumendilehte. Silmanurgast jälgis ta Danieli, kelle näol sillerdas tasane muie, mis reetis rahulolu.
„Adam…“
„Ole vait, Finn. Lase ma räägin lõpuni,“ kähvas ta ja torkas näpu pealkirja juurde. „Aasta tagasi õnnestus teadlastel kätte saada nõid. Teadlased avastasid, et nõidadele on võimed juba sündides olemas, kuid nad ei jõudnud järeldusele, kas võimed on päritavad või siis fortuuna poolt suvalise valikuga, antud juhuslikule inimesele. Külajuttude järgi on paljude arust nõial olemas veremärk või imeliku kujuga sünnimärk. Teaduses on aga nõidadel teistsugune ühine geen. Nende DNA on muundunud. Nende DNAle on lisandunud, mingisugune element millele me ei oska nime anda. Teaduses oleme selle nimetanud hetkel X-elemendiks. Kui me saaks…“
„…vaadata läbi DNA andmebaasis olevad DNAd ja võtta inimestelt veel DNA-proove saaksime lihtsamini nõiad tuvastada,“ lõpetas Nicolo lause ja hakkas vaimustunult plaksutama. „See oli sul nagu ülikooli ettekanne, Adam. Alustasid oma kogemustega ja jõudsid välja teaduslike asjadeni. Kas kuulsite? Vot see oli asi, mida ma soovisin kuulda. Adam sina loed, selle täna ette,“ vana mees ulatas Adamile paberi, millele oli elegantse käekirjaga kirjutatud tindiga tekst. Ta luges mõttes teksti üle ja noogutas Nicolole kramplikult.
„Kaheksa minuti pärast, hakkad sa seda teksti lugema, Adam. Muide kas me ei peaks juba minema sinna?“ päris Finn, kella vaadates.
„Jah, loomulikult peaksime me minema,“ nõustus Nicolo ning tõusis värisevalt püsti. Ta toetas end jalutuskepile.
Adam pakkis kausta taas kokku ja pani selle portfelli. Ta lukustas harjumuspäraselt häällukuga portfelli ja tõusis teiste järel püsti. Nad lahkusid ruumist ning liikusid edasi stuudio poole. Stuudio oli tänase päeva puhul uhkeks võõbatud ja kaunistatud. Peakaamera oli seatud paralleelselt uhke, kuid mõttetu lavaga.
Adam noogutas endale ja pani portfelli põrandale. Ta heitis pilgu veel korraks peeglisse ja naeratas nukralt. Kas üks väikene kõne võib muuta maailmu? Ilmselt küll, järeldas Adam. Ta teadis, et selle kõnega võib ta tütre tulevik taanduda ilusatest majadest ja poistest, hallide ja illegaalsete tegevusteni. Adam tõotas endale, et ei anna endale andeks seda, kui peaks praegusega Kylee elu metsa keerama. Aga tihti kujunesid eelarvamused, vanemate tegude järgi.
„Kolm minutit eetrini!“ karjus keegi jõuliselt. Kaamera mehed hakkasid end kohtadele sättima. Kõik sagisid. Adam nägi enda poole tulemas lonkavat Nicolo. Vana mees hoidis käes mikrofoni taolist asja ja tema näol virvendas elevus.
„Kurat, kui ma vaid noorem oleksin, teeksin ise seda. Keda suudab, aga vana ja kondine mees ikka veenda,“ teatas Nicolo ja ulatas mikrofoni Adamile.
Adam sättis mikrofoni endale sobivaks ja noogutas. „Sa suudaksid, vähemalt vaatajatele oma arvamuse näkku karjuda, küsimata nende arvamust. Vana ja kondine oled sa küll. Seisad veel vaevu püsti.“
Nicolo naeratas ja ajas ennast sirgu. Isegi kui Nicolo seisis sirgena ei ulatanud ta Adami õlgadeni. Adam hakkas kõndima lava poole. Ta hoidis tempot, mis kõlbas nii kilpkonnale kui ka Nicolole. „Nicolo, mis tunne on seista vana ja nõrgana siin?“ küsis Adam.
„Sa ei tahaks seda tunda. Sa oled abitu ja sõltud teistest. Väga ebamugav,“ vastas vana mees kuivalt ning jäi seisma. „Edasi sa lähed üksi. Sul on veel poolteist minutit eetrini.“ Nicolo vangutas pead ja lonkis minema. Adam vaatas vana mehele järgi. Nicolo võis olla vahel küll täielik #!?!#, aga Adam pidi tunnistama, et Nicolo oskas juhtida rasketes olukordades inimesi taas valguse kätte.
Adam astus nii-öelda lavale ja sammus puki juurde. Ta asetas paberi sellele ja lonksas klaasi vett. Minut oli veel eetrini aega. Adam tajus, kuidas närvirakud tema kehas mäslesid ja külmavärinad mööda keha lainetasid.
„Viisteist sekundit aega… kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus viis, neli, kolm, kaks,“ – Adam hingas sügavalt sisse – „üks… Ja oleme otse eetris.“
Adam pigistas mikrofoni ja köhatas. Ta keha valdas hirm ja kohematus, kuid praegu enam polnud võimalik tagasi astuda. „Kallid sõbrad, kaasmaalased ja teised inimesed. Pöördun teie poole mitte nagu teadlane või poliitik, vaid pigem inimesena.“ – Kuradile see tekst – „Ma räägin teile täna, üheteistkümnendal juunil, kakstuhat-üheksateist asjadest, mida teadlased või muud sarnased rühmitused on hoidnud enda teada. Ma ei saa praegu väita, et ma ei väriseks hirmust, selle ees millest ma teile kohe rääkima hakkan. Nimelt on juba aastaid tavainimesi terroriseerinud nõiad. Nad on inimesed, kes suudavad teha asju, mida ei võimalda täide viia isegi meie tehnoloogia. Nõiad suudavad liigutada asju, mõningate juttude järgi kuju muuta. Meie andmete teada suudavad nad lausuda sõnu, mis tapavad või panevad armuasjad paremini veerema.
Kallid inimesed, täna astume uude ajastusse. Jahi ajastusse. Tänasest on illegaalsed tegevused jahtida nõidu ilma vastava loata või muid sarnaseid olendeid. Samas ei hakka me kordama seda, mis toimus sadu aastaid tagasi. Me oleme avastanud parema taktika. Igal inimesel on DNA, mis sisaldab adrenaliini, guaniini, tsütosiini ning tümiini. See on harilik DNA koostis, aga nõidade puhul lisandub sinna veel üks asi. Asi mida me kutsume X-elemendiks. Me ei oska sellele nime anda ega öelda, kuidas see reageerib teiste ainetega. Me ei tea X-elemendi kohta midagi, väljaarvatud et seda leidub nõidade DNA-s.“ Adam teadis, et teda jälgivad innukalt miljonitest, kui mitte miljarditest kodudest inimesed, kes ootavad tõtt. Tõtt mida oli teadlaste koorekiht aastaid varjanud. Kui ta kunagi oleks seda teksti lugenud, oleks ta karjunud teadlastele „Läbi kukkusite“ ja näidanud nende peale näpuga, kuna üks väike inimene võis paljastada kogu informatsiooni.
„Paljud teist praegu mõtlevad, mis hea pärast ma seda siin räägin. Vähesed on võib-olla juba põhjuseni jõudnud. Ma ütlen teile üht. Veel pooltundi tagasi ei teadnud ma, et seisan siin ja kergitan teile saladusteloori, mida teadlased kiivalt on varjanud. Pooltundi tagasi ma mõtlesin sellele, miks ma üldse liitusin Erakorralise nõukoguga. Ma jõudsin väga lihtsale järeldusele. Väga inimlikule. Ma liitusin kätemaksu pärast. See on esimene ja kõige loogilisem järeldus, samas ma ise tahan kindlaks jääda teisele järeldusele. Leinale ja masendusele. Aasta tagasi ma vajasin uusi võimalusi ja päästerõngaid. Siis jutustas mu sõber mulle tollasest põrandalausest klubist Erakorraline nõukogu. Seal loovutati mulle tühi koht, mis vajas täitmist ja ma nõustusin sellega, ise olles leinast segane. Nii ma asusingi tegutsema nende poolel ja seisan täna teie ees,“ kostis Adam ja vaatas kaamerasse. Hirm oli kadunud ja asendunud raudse enesekindlusega. Maailm tundus hetkel nii väike, lausa peopesas hoitav. Ei, ma pean pea selgena hoidma. Ma pean praegu maailma muutvat kõnet, kordas Adam endale. „On lõppenud ajastu, mis kestis sada-üks aastat. Algamas on uusajastu ning koitmas päike taas. Me ronime välja sügavast ja pimedast kuristikust ning hoiame käes lootust. Praegu, aga ei saa ma muud teha kui lausuda Alaku Nõiajaht.“

Autori kommentaar »