Sage - The girl who started the Apocalypse 1 osa (5)

Pereat mundus, fiat iustiti. Need neli sõna kaunistasid mu toa valgeid seinu. Must kiri sobitus ideaalselt valge taustaga. Ma ei tea, mis ma nendes sõnades nägin või tajusin, kuid need meeldisid mulle. Nendes sõnades oli hämmastav salapära ja jõud, mida teistes sõnades tavaliselt ei leidunud.
Istusin rätsepistes pehmete seinade vahel ega mõelnud millestki. Mu tuba oli naeruväärselt valge – välja arvata must kiri, mis mu seinal ilutses – nagu iga kong, siis hullumajas. Hullumaja kus ma olin olnud nii kaua, kui mäletasin, oli vana. Mõned patsiendid väitsid, et kui südaööl sulgeda silmad ja hoolikalt kuulata võid tunnetada surnute patsientide vaime. Minu arust oli see, vaid puhas jama.
Koputus uksele tõi mind taas välja maailmast, mille ma olin endale loonud. Pöörasin kiirelt pea ukse poole ja tõusin püsti. Ruttasin ukse juurde ja piilusin lahtrist välja. Ukse taga seisin nooremapoolne sanitar, kes mind päevas üks või kaks korda külastas. Sanitar oli noor naine, kes oli üleni valgesse riietatud ning, kes kandis juukseid alati punupatsis. Ta sinised silmad kiirgasid rõõmu ja suu oli alati vormitud lõbusaks naeratuseks.
„Kopp, kopp, Sage, kuidas sul täna läinud on?“ uuris sanitar lõbusalt.
Kallutasin pead ja vaatasin lapsikult säravate silmadega sanitari. „Suurepäraselt, päike paistab ja muru on roheline,“ teatasin sõbralikult. „Kas ma saan täna siit toast välja. See tuba ajab mu veel rohkem hulluks.“
„Peavalusid, hullushooge või midagi see sarnast on sul täna esinenud?“ päris sanitar tavapäraselt.
„Ei, ma tunnen ennast täna hämmastavalt hästi,“ pomisesin rutakalt. „Kas ma saan siit toast välja? Palun.“ Tammusin ühelt jalalt teisele kannatamatult ning surusin huuled kokku.
Sanitar noogutas ja otsis midagi enda taskust. Ta ulatas mulle läbi lahti kaks valget tableti ja ütles: „Neela need alla ja siis läheme puhketuppa. Kas vajad neelamiseks vett või ei?“
„Pole vaja,“ laususin kiirelt ja neelasin kaks tableti korraga alla. Tabletid kraapisid mu kurku ja muutsid mu hetkega kummaliselt rahulikuks. „Neelasin alla tabletid.“
„Hea küll. Oota, ma avan ukse. Astu igaks juhuks samm tahapoole,“ soovitas sanitar. Järgisin sanitari soovitust ja astusin sammu tagasi. Kuulsin, kuidas sanitar tõmbas kiipkaardi läbi ja avas võtmetega ukse. Uks läks lahti ja avanes mu ees.
Astusin uksest välja naeratades ja silmitsesin rahulolevalt koridori, mis sisaldas endas hulga kinniseid palateid. Kõik palatid olid vaiksed, mis oli loomulik, sellisel kellaajal. Möödusin neist palatitest aeglaselt ja suundusin puhketoa poole.
Sanitar oli vaikne ja jäi minust, vaid mõni samm tahapoole, kuid tundsin endal tema valvsat pilku. Kõndisime sõnagi lausumata puhketuppa. Sinna jõudes tõmbas sanitar oma kiipkaardi läbi vastava koha ja andis mulle märku, et ma võin sisse minna.
„Kui midagi on, Sage, siis kutsu mind,“ sõnas sanitar leebelt ja lahkus minu juurest.
Astusin puhkeruumi sisse. Puhketuba oli avar ja seinad olid värvitud soojadevärvidega. Mõned üksikud inimesed istusid diivanitel või toolidel, lugedes vanu raamatuid või kuulates hommikusi uudiseid. Ühel neljast seinast ilutses jämedate tähtedega kirjutatud „Katoliku kiriku vaimuhaigla puhketuba“. See nimi oli ajanud mulle alati peale naeruturtsatuse, sest ma poleks kunagi kuulnud ühtegi hullu ütlemas, et see koht siin on katoliku usku.
Silmitsesin inimesi ruumis. Nad kõik sarnanesid oma ilme ja riiete poolest. Nende ilme ei öelnud midagi ning riided olid lumivalged. Ainuke inimene, kes erines teistest oli vanem naisterahvas, kes naeratas lugedes.
Kõndisin vana naise juurde ja istusin tema vastas olevale toolile. Tema pilk püsis raamatul, kuid ta kehakeel reetis, et ta märkas minu tulekut. Ta luges raamatut vaikides edasi minuteid, kuniks ta viimaks raamatu kinni pani ja mind oma vanade silmadega silmitses.
„Kas sa istud alati teiste juurde ja vaikid?“ päris vana memm tõsiselt ja hoidis raamatud enda käte vahel.
„Sa lugesid ja ma ei tahtnud sind segada,“ pomisesin maha vaadates. Tõstsin pilgu üles ja osutasin tema raamatule. „Sa paistsid olevat, sellesse süvenenud.“
Naine noogutas ja sõnas: „See on hea näitekirjandus. Vanasti osati kirjutada häid näidendeid.“ Ta andis mulle raamatu ja naeratas. „See siin on pea üheksasada aastat vana, aga trükk on uuem. Trükk on ise kolmsada aastat vana.“
Vaatasin raamatut ja üritasin sõnu, sellest kokku veerida. „William Shakespeare, „Hamlet“? Vabanda, ma ei saa vana inglise keelest hästi aru,“ vabandasin naise ees ja ulatasin talle raamatu tagasi. Ma sain vana inglise keelest vaevalt aru, see oli nii kuradima raske, et paari sõna kokku veerimine võttis mul minuteid.
„Sa ütlesid autori ja peakirja õigesti. Proovi natukene veel lugeda,“ julgustas naine ja ulatas raamatu mulle lahke naeratusega tagasi. „Ava see suvalise koha pealt. Vanade legendide järgi avaneb, siis lehekülg, mis sobib sulle kõige rohkem.“
Ohkasin ja avasin raamatu suvaliselt leheküljelt. „ „Jah, tema, verepilastaja, see ihar loom, kes taibu nõiavoega…““
„Mitte nõiavoega, vaid nõiaväega,“ parandas naine mind koheselt, kuid saatis mulle seejärel naeratuse julgustamiseks mind edasi lugema.
Ohkasin ja suunasin pilu taas raamatule. „ „… nõiaväega ja reetja-andega – oo kuri taip ja anne, mil on võim nii võrgutada! – on jälgi himu täiteks võitnud meele mu näivalt vooruslikul kuningannal.““ Krimpsutasin arusaamatult nina ja silmitsesin vana naist altkulmu. „Need sõnad on siin nii rasked ja ebaloogilised,“ tähendasin tusaselt.
„Tänapäeval ei ole enam olemas seda kirjandust, mis oli sajandeid tagasi. Praegune kirjandus on, vaid teatmeteosed,“ lausus naine. „Sa suudaksid lugeda, seda raamatut kui sooviksid. Mina saaksin aidata sul, vaid hääldust parandada ja öelda ebaloogiliste sõnade tähendust. Jäta raamat praegu enda kätte. Kui soovid võime hommikuti hakata su lugemis oskust siin lihvima.“
„See meeldiks mulle, ma arvan,“ sõnasin sõbralikult ja tõmbasin sõrmedega üle raamatukaane.
„See raamat on kaua kuulunud minu perele, hoia seda korralikult ja ära rebi sealt lehti välja,“ mainis naine noomivalt, kuid naeratas peagi ja sirutas minu poole käe. „Mina olen Luce.“
Piidlesin naise sirutatud kätt, mis oli sõbralikult minu poole suunatu. Nihelesin korraks toolil ja kallutasin vaevu pead. „Sage,“ sõnasin napilt. „Miks sa hoiad oma kätt välja sirutatult?“
Luce silmitses hetkeks oma kätt ja vastas: „Nii on kombeks siit väljas. Inimesed tervitavad nii üksteist ja näitavad üles austust ning viisakust. Tavaliselt surutakse üksteisel kätt tervitades ja end tutvustades.“
Kallutasin arusaamatult pead ja surusin kulmu kortsutades Luce kätt. „Kas nii või?“ Ta noogutas mu küsimuse peale ja lasi mu käest lahti.
„Ole natuke enesekindlam, kui inimeste kätt surud, lase endast välja kiirata uhkust ning elegantsi,“ soovitas Luce ja hingas sügavalt sisse ning tegi žesti, mis pidanuks rõhutama enesekindlust. Luce hallid õlgadeni lokkis juuksed jäid vabalt õlgadele langema ning tema säravad sinised silmad vaatasid mind.
„Sa mainisid ennem mööda minnes, et sa oled pärit sealt väljast. Linnast,“ laususin tasaselt ja hammustasin huulde. „Kuidas seal väljas on?“ Kuulsin oma südame valju kloppimist, mis ootas vastust küsimusele, mis oli minus olnud juba aastaid.
Luce surus huuled kokku ja tema ilme muutus mõtlikuks. „Kas sa pole siis kunagi väljas käinud?“
„Ei,“ vastasin teravalt ja lühidalt, „või vähemalt ma ei mäleta, et oleksin siit väljas käinud.“
Luce silmad väljendasid kaastunnet ja ta sõnas: „Kui sa siit hullarist välja pääsed on see kõige parem tunne. Usu mind, sest siis on sul vabadus ja võimalus valida endale ise oma saatus.“
„Mis asi on hullar?“
„Hullar on“ – ta osutas käega ruumi poole, kus me istusime – „Katoliku kiriku vaimuhaigla. Siin ei saa sa kogeda elu ja istud ruumides ööpäevad läbi. Aasta sadu tagasi ei olnud vaimuhaigla selline nagu see on praegu. Sadu aastaid tagasi hoitigi siin tegelike hulle. Inimesi, kes sõid üksteist, üritasid endalt elu võtta või sooritasid jõhkraid mõrvu, tänapäeval nimetatakse hulludeks juba teisitimõtlejaid,“ seletas Luce tõsiselt ja pani käed risti rinnale.
„Miks pidi inimene teist inimest mõrvama või, miks pidi võtma inimene endalt elu? Elu võtmine on ju patt ja selle eest lähed sa põrgusse. Sinu hing saab neetud ja sa ei suuda enam selgelt mõelda,“ teatasin arutlevalt ja tõmbasin end kägarasse ning hoidsin põlvede ümbert kinni.
„Nüüd sa saad aru, miks ma nimetan seda kohta hullariks. Inimesed väljas ütlevad, et ei ole olemas põrgut või taevast, nad väidavad, et on olemas vaid üks igavene tuli ja hulk õnnetuid hingi, kes puhastuvad igaveses tules. Hinged need on hinnalised ja just nende pärast tapeti,“ selgitas Luce ja lasi kätel kõrvale vajuda. Ta niheles toolil ja sõnas: „Mina ei tule linnast.“
Silmitsesin hämmeldunult Luce. Vaikus levis katkuna mööda tuba, pannes mind kiiremini hingama. „Kõik tulevad linnast, erandeid pole.“
„Sa oled tark arvestades seda, et sa oled kasvanud üles siin kohas,“ lausus Luce targalt ja vaatas mind altkulmu. „Sul on õigus erandeid ei ole, aga kunagi oli. Inimesed elasid maal, kus laiusid rohelised väljad ja paksud metsad, kuid ajaga inimesed hävitasid sellised kohad. Sa ei kujuta ette, millised nägid need kohad enne hävimist välja nelikümmend aastat tagasi.“
„Ei kujuta,“ nõustusin vaikselt ja sulgesin silmad. Kuulsin lähenemas samme meile. Avasin silmad ja tabasin end vaatamas sanitari, kes silmitses mind ja Luce leebelt. Naeratasin sanitarile viisakalt ja seejärel vahtisin Luce segase pilguga.
„Luce, Sage, kas te liituksite meie pärastlõunase ühisteraapiaga?“ uuris sanitar meie käest ja kallutas pead.
„Meeleldi,“ vastas Luce enda ja minu eest.