Sage - The girl who started the Apocalypse 7. osa (4)

Kui maailm on lihtne, siis ilmselgelt ei mõista ma teda. Ei ma ei mõista vist midagi. Äkki mul on jälle hullushoog, mis mu aju ja mõistust närib? Tõenäoline, sest ma võin julgelt öelda, et ma ei tunne end praegu endana. Hullushoo loomulik osa? Ma loodan. Ma olen hull, kuna pean endaga monoloogi! Kes normaalne inimene räägiks endaga? Mina? Ei ma pole normaalne. Ma olin.
„Sa ei ole päris. Sa oled kõigest mu hoo põhjustatud illusioon, mis haihtub… kaob, mis iganes, kui mu hullushoog lõppeb!“ korrutasin endale valjult ning sulgesin silmad. Surusin käed rusikasse. Hoog oli kuidagi pikale veninud, mis tekitas minus sügavaid kahtlusi hallutsinatsioonide kohta, mida ma nägin. Avasin silmad. Mees seisin ikka oma kohapeal ning silmitses mind murelikult. See ei olnud hullushoog, vaid reaalne olevik, kus ma olen ärkvel. Kurat.
„On teiega kõik korras, preili?“ küsis mees ning kükitas mu kõrvale. Ta kandis tavalisi valgeid riideid, mis sobisid hullumaja patsientidele, kuid tema seljas olid need häirivad. Must pintsak oli rohkem mehe stiil. Tumepruunid juuksed olid vajunud tema silme ette, kuid ometi nägin, ma tema silmade kuldset tooni.
„Ei ole,“ teatasin pahaselt ning üritasin püsti tõusta, „sa ei peaks üldse siin olema! Sa ei ole päris.“ Mu hääl kõlas täpselt samamoodi nagu jonnival lapsel, kes ei olnud nõus täitma oma vanemate tahtmist. Nõjatusin vastu külma kivist seina ja hõõrusin otsaesist.
Mees kallutas pead ning kortsutas kulmu. „Ma olen päris. Lihtsalt, luust ja verest. Sa ju katsetasin kas ma haihtun ära, kui sa silmad kinni pigistasin ja korrutasid, et ma olen üksnes su illusioon. Aga su tegutsemine eriti ei aidanud. Ma olen ju ikka siin,“ sõnas ta rahulikult ja vaatas mind uuriva pilguga. Ta soris oma taskus ning tõi lagedale puhta taskuräti. „Võta, sul läheb seda vaja silmade kuivatamisel.“
Krahmasin taskuräti ning pühkisin silmad pisaratest puhtaks. „Aitäh,“ pomisesin ükskõikselt. „Hea küll, kui sina oled päris, siis ma olen sind ennem näinud, eks?“ Pistsin niiske salvrätiku pükstetaskusse ja luristasin nina.
Mees kehitas õlgu. „Ma pole sind ennem näinud,“ lausus ta sõbralikult. „Kas sa tahad siia jääda või sooviksid kusagile mujale minna?“ Mehest õhkus soojust, lahkust ning jõudu, milleni isegi Eliz ei küündinud.
„Ei, ma soovin siia jääda,“ ütlesin endalegi üllatusena kindlal ja otsustaval toonil. Järsku sain ma aru, mida Eliz oli siin kabelis näinud. Külm õhk aitas mõelda, hall toon suutis rahustada ja usk hoidis elus.
„Sinu otsus,“ kostis mees ning vaatas pinkide poole. „Tahad ma aitan su istuma? Sa ei näe just kõige parem praegu välja.“ Ta naeratas mu noogutuse peale ja võttis mu käest kinni ning andis märku, et ma võin temale toetuda.
Esimesed sammud olid rasked ja paaril korral tundus, et kindelpind kaob mu jalge alt. Pinkide juurde jõudes taipasin, et püsingi veel püsti tänud mehele. Vabandasin ja istusin kiirelt pingile. Hingasin sügavalt ning panin enda käed kokku. Hull olemine on päris tihti mõistmatu. Tihti peab arvama, et kõik mis näen on vale, et veenduda tões. Üldjuhul aitab selline käitumine, kuid mitte täna.
„Sa ei ole siin vaimuhaiglas eriti kaua viibinud, eks ju?“ pärisin uudishimulikult. Ajasin selja sirgu ja üritasin näida võimalikult erksana, kuid sisimas olin ma väsinud ning näljast nõrkemas tänu, sellele tobedale hullushoole.
„On see siis nii ilmselge?“ küsis mees vastu ning naeratas lõbusalt. „Mind kirjutati täna hommikul sisse. Mu eelmisel psühholoogil sai minust vist kõrini.“ Ta tõi oma taskust välja kaks šokolaadi tahvlit ja ulatas ühe minule.
Naeratasin tänulikult. „Aitäh,“ sõnasin rutakalt ja arutasin kärmelt paberi šokolaadi ümbert ära. „Jah, see on üpriski selge, et sa oled siin uus. Need riided ei sobi sulle, su vasakul käel on kellast jäänud rant ja sind pole nakatanud veel selle kohutava hullumaja masendus. Muide šokolaad on ideaalne.“ Sõin tahvlist ära paar rida ning nautisin šokolaadi mõnusat kreemjast maitset. Kaardimängus on mul nüüd panna mängu ka midagi peale ravimite.
„Sa oled osav,“ tähendas mees ja hammustas tüki enda šokolaadist. „Sa oled hullumajas kaua olnud, kuid ometi sa pole kabelis palju käinud. Hullushood, mis sul on üpriski uued nähtused sinu puhul. Sul on õigus see šokolaad on parim.“
„Kaks nädalat,“ pomisesin vaikselt. „Kaks nädalat on mul juba hullushood olnud, aga vaimuhaiglas kohas olen ma veetnud terve oma elu. Siia tulin ma täna esimest korda. Mille pärast sind siia saadeti?“ Mind üllatas, et ma rääkisin mehega üpriski avatult ja vanalt, nagu oleks ta mu sõber olnud juba aastaid, aga tõde on see, et mul pole ühtegi sõpra, kes oleks tundnud mind aastaid.
„Ma ütlesin, et mu arstil sai minust kõrini,“ kordas ta rahulikult ning turtsatas. „Ei, tõde on selles, et ma ei suutnud enam maailma taluda. Kõik tundus nii kitsas ja ahistav. Vahel oli tunne, et ma ei suuda püsida ühes maailma, vaid jõlgun kahe maailma vahel. Mõistad, millest ma räägin?“
Noogutasin. Ma mõistsin meest lausa liigagi hästi. Kõik see, et maailm ahistab ja surub piiridesse, tuletas mulle meelde mind ennast. Ja see kahe mõistuse või maailma vahel tolgendamine oli mulle samuti tuttav. Eriti siis, kui mind tabas hoog.
Mees kergitas kulme ja vaatas mind üllatunult. „Vabandust. Tavaliselt inimesed ei mõista, millest ma räägin. Isegi mu psühholoog ei saanud minust eriti hästi aru. Tänu sellele, et mul on tihti tunne, et ma ei kuulu siia, inimeste hulka, muudab ka inimeste mõistmise raskeks,“ seletas ta kiirelt ning vaatas mind vabandava pilguga.
„Tere tulemast koju siis. Usu mind siin kohas on palju sinu suguseid. Hull ja arst on nagu öö ja päev,“ laususin elavamalt. Tundsin end juba paremini ning suures osas peaksin vist tänama meest, et ta jäi minuga siia ega lasknud mul masendusse langeda. Ja šokolaadi.
„Miks sa siia jäid? Sa oleksid võinud ju lahkuda, kui täiskasvanuks said. Ükski tavaline ja normaalne inimene ei jääks vabatahtlikult hullumaja,“ sõnas mees ja vaatas mind uurivalt, „ja sina paistad täiesti tavaline, kui välja arvata see hood, mis on ka üpriski uued.“
Kehitasin õlgu ning vaatasin nutva inglikuju poole. „Võib-olla kui elad terve oma elu hullumajas ja sind kasvatavad arstid ning hullud, siis hiljem ei oska sa ilma nendeta elada,“ ütlesin tõe välja ja pöörasin kujult pilgu ära. Mind üllatas ausus, millega ma mehele vastasin. Isegi Luce ega Eliz või keegi teine, pole suutnud minuga nii kiiresti selliste teemadeni jõuda.
„Ma usun sind,“ kostis mees vaikselt ja ohkas sügavalt. „Kui ma täna siia tulin, siis tundsin juba esimestel, et midagi on puud. Paar tundi hiljem sain aru, et tükike, mida mul hetkel ei ole on mu perekond.“ Ta naeratas kurvalt.
„Sul veab, et sul perekond on,“ teatasin mõtlemata. „Ma sooviksin ka endale perekonda, kuid tõenäoliselt ei suudaks ma neid taluda rohkem kui tund. On tore, kui inimesed hoo#!?!#evad ja muretsevad su käe käigu pärast, kuid ma pole lihtsalt harjunud, kui keegi mul kogu aeg sabas jookseks.“ Murdsin endale šokolaaditahvlist tükikese ning pistsin selle suhu.
„Perekond on küll tore, aga minu oma on looduslik katastroof, nagu ka mu tutvus ringkond,“ lausus mees muiates ning vaatas mind oma. „Oma isa pole ma aastaid näinud, mu kunagise parima sõbra väike õde põgenes koos mu noorema vennaga. Mõlemad pandi vangi, kuid vist mu sõbra noorem õde sai vabaks nüüd. Emast pole ma kunagi kuulnud, kuid selle eest pidin ma taluma sadat üht venda ja õde. Ja kogu mu perekond ning punt sõpru moodustavad inimesed, kes suudavad sind viiel minutil ära tüüdata, aga siiski ma igatsen neid.“
Itsitasin vaikselt. „Sul tundub olevalt äärmiselt tore perekond,“ laususin naeru tagasi hoides.
„Sa ei kujuta ette, millised Jõulud meil on,“ sõnas mees elavalt. „Meie Jõulud algavad suure pidusöögiga. Esimesed tund aega peame kuulama, kuidas meie isa kurdab, et mu noorem vend on täiesti saamatu ja täis uhkust ning ülbust. Teine tund meie pidusöömingul on täis piinliku vaikust ja kogu söömine lõppeb suure tüliga. Vahel harva ka toidusõjaga.“ Te manas näole tüdinud ilme ja tegi žesti. „Ja nii iga aasta.“
„Tunnen sulle kaasa, et sul selline perekond on. Ma tunnen end praegu õnnelikuna, et mul pole perekonda, aga siiski ma jään arvamuse juurde, et perekonna omamine on hea. Sellise perekonna, mis ei lõpeta Jõule tüliga,“ ütlesin kindlalt. Kuulsin oma kõhukorinat ning turtsatasin. Nälga aitas hästi peita šokolaad, kuid ometi vajas mu kõht korraliku sööki.
„Ega sa juhuslikult ei tea, mis kell on?“
„Mh?“ ühmas mees üllatunult ja heitis pilgu oma käekellale. „Kümne minuti pärast viis, mis siis?“
„Õhtusöök,“ laususin lõbusalt ja tõusin püsti. „Kell viis tuuakse õhtusöök, mis näeb välja söödamatu, kuid maitseb imeliselt. Usu mind. Hommikusöök on palju kohutavam.“ Naeratasin ning andsin mehele märku, et ta mind mööda laseks.
Ta tõmbas jalad koomale ning tegi mulle teed. „Kas siin pakutakse, midagi mis on söödav ja näeb hea välja?“ päris mees teeseldud virilusega ning nägi välja hämmastavalt sarnane kutsikaga, kes pole su kinga ära söönud enda arust.
„Neljapäeviti. Siis saab suppi, mis maitseb hästi ja näeb välja ka hea,“ teatasin ja läksin mehest mööda. „Lisaks on neljapäev ainukene päev, mil saab midagi magusat hamba alla, mis ei ole varastatud ega võidetud.“
„Kui sa nii ütles,“ sõnas ta, õlgu kehitades. „Kuule, ennem kui sa lähed, tahaksin sinult midagi küsida. See ei ole seotud söögi või perekonnaga. Mis sinuga juhtus seal kuju juures? Ära ütle, et see oli lihtsalt hullushoog. Ma nägin sind ja sa olid tõeliselt kahvatu ja tardunud.“ Tema ilme väljendas siirast muret, mis oli minuga juhtunud.
„Ma ei tea isegi mida ma nägin. Ma pigem kuulsin või tundsin midagi. Ilmselt hirmutas verd nuttev ingel minust viimsegi julguse välja,“ pomisesin rahutult. Hingasin sügavalt sisse. Ma ei tahtnud enda hullushoogudest eriti rääkida, kellelegi. Luce ja Eliz olid erandid. Luce oli minu kõrval olnud esimesest hoost saati ja Eliz oli lihtsalt olnud ühe tunnistaja.
„Verd nuttev ingel?“ küsis ta imestunult ja vaatas mind suurte silmadega. „Need nuttavad verd ainult siis, kui midagi kurja on lähedal või tulekul. Ma ajan #!?!#a, ära kuula mind. Niikuinii ei tea ma eriti midagi piiblist või mütoloogiast.“ Ta lõi käega ning raputas pead.
„Okei, ma ei pööra tähelepanu jamale, mida sa ajad,“ sõnasin ükskõikselt ja hakkasin liikuma ukse poole, kuid peatusin. „Mis su nimi on?“ pärisin kärmelt ning pöörasin ümber.
Ta naeratas leebelt ning tõusis ka püsti. „Bill. Minu nimi on Bill,“ vastas Bill. „Ja kuidas sind kutsutakse?“
Muigasin. „Sage,“ sõnasin lühidalt ja köhisin. „“Hea küll, Bill. Täna peale õhtusööki kavatsevad mu sõbrad teha puhketoas paar kaardimängu, kui soovid võid ka tulla mängima. Kui tuled, siis võta kaasa šokolaadi, mille peale mängida. Mu sõber Eliz on nende järele hull ja peale sinu toodud šokolaade ta hakkab sind armastama.“
„Ma loodan, et saan tulla peale sööki,“ lausus Bill rutakalt.
„Tore,“ ütlesin kiirelt ja silmitsesin ust. „Ma olen valmis hullumaja söögivarud ära sööma, kui ma kohe midagi ei saa. Hiljem näeme.“ Silmitsesin hetke Billi ning naeratasin talle julgustavalt. Lahkusin kabelist ja kummalisel põhjusel hakkasin ma kohe igatsema külma, mis täitis iidvana ruumi.

Autori kommentaar »