Twelve worlds[part 95] (8)

- - -

95.RELV

Tulin teadvusele tüki aja pärast. Möödunud võis olla sekundeid, minuteid, tunde või isegi päev. Kuna ma oma silmi täiesti kinni ka ei tahtnud hoida, paotasin neid millimeetri võrra. Vaenlasi polnud silmapiiril. Ümberringi oli vaid lumi, mis oli täis lillakaid, punaseid, kollaseid ja musti sädemeid. Silmanurgast nägin ka puid, mille koor oli mustaks kõrbenud ja mille kõrval oli murdunuid ning mahakukkunuid oksi.
Ajasin end oiatades küünarnukkide najale ja vaatasin silmi kissitades taevasse. Kui me olime siia jõudnud, oli päike kergelt kollane. Nüüd oli päike oranžikam ning märkasin, et ka ümbrus oli hämaram. Küllap oli kätte jõudnud õhtu - kellaajaks pakuksin ma viite või kuute.
Mõne sekundi pärast ajasin end ka raskelt istukile ja mudisin oma käsi ja jalgu. Tundus nagu oleks igasse kehaliikmesse nõelad torgatud. Pea käis kohutavalt ringi, süda kloppis ja kuskil roiete lähedal pistis kohutavalt. Kui hingasin, siis kõlas ka vaevu märgatav korin. Ohkasin ja proovisin midagi öelda - hääl oli kergelt kähisev. Küllap kulutasin ma hiiglama palju jõudu, et ma end nii pahasti tunnen, mõtlesin püsti tõustes - aietasin.
Kui ma püsti tõusin, nägin ümbrust palju paremini. Ja kui ma silmi veidi rohkem pingutasin - jõu kulutuse tõttu olid minu teravnenud meeled veidi halvenenud -, siis nägin mitu meetrit eemal liikumatut keha. Samantha. Kohe, kui see mulle kohale jõudis, jooksin ma ruttu tüdruku juurde ja kükitasin tema kõrvale.
Samantha pea juures oli ohtralt verd ja tema käsi lebas veidra nurga all. Äkki mul õnnestuks verejooks peatada? Ja näiteks lund tahkemaks muuta, et sellest sidemeid valmistada. Teoreetiliselt peaksin ma seda suutma ja niikuinii pean ma proovima.
Hingasin sügavalt sisse ja välja. Asetasin oma peopesa sinna kohale, kus ma arvasin, et verd jooksis. Keskendusin kõvasti ja minu rõõmuks hakkas see koht, kus verd jooksis, heledalt kumama. Siis verejooks lakkas ning veri, mis oli nähtavasti juba lumele kuivanud ja juustesse kleepunud, haihtus. Ohkasin kergendatult - vähemalt kõige eluohtlikum asi oli korda aetud. Nüüd tuli käsi korda teha, või siis selle sidemesse panna.
Kuna ma ei tahtnud Samantha luudega riskida, siis otsustasin, et muudan lume pigem tahkeks ja valmistan sidemed. Vormisin lumes pikliku ja pika ristküliku ja tõstsin peopesa selle kohale. Keskendusin. Viie sekundi pärast hakkas peopesa heledalt kumama ning mingi hallikas udu sarnane asi heljus peopesalt ristkülikule. Ristkülik helendas hetke ja siis ma nägin, et selle pind oli karedam. Katsusin ristkülikult - täiesti riideeseme moodi.
Võtsin äsjavalmistatud sideme kätte ja tõstsin Samantha käe hellalt tüdruku rinnale. Siis tegin ma sideme otstega sõlme, pistsin sideme läbi Samantha pea ja asetasin kaelale. Ja lõpuks pistsin ka käe sidemest läbi. See peaks mõnda aega püsima - võib-olla mõni päev.
Igaksjuhuks võtsin oma pihkude vahele Samantha terve käe ja katsusin tema rannet. Pulssi oli. See on tõesti võimalik? Samantha jäi ellu!? Ja nagu minu üllatust kinnitades, kõlas Samantha suust oie. See polnud madal ja võõras - see oli meloodiline ja hele tüdrukuhääl, mis kuulus täiesti saja protsendiliselt Samanthale.
,,Samantha?" ahhetasin ma kergendunult ja väga vaikselt.
,,Mmhhmh, kus ma olen...?" pobises Samantha ning tema silmalaud tõusid aeglaselt nagu need oleksid tinarasked.
,,Sa oled siin, minu juures," laususin ma sellise häälega nagu hakkaksin kohe naerma. Kergendusest muidugi. ,,Ma nii muretsesin sinu pärast! See jo.bu Balamyr - või mis ta nimi oligi - võttis su keha üle ja ma pidin sinu vastu võitlema..." Pikapeale rääkisin sõbrannale kogu loo ära ja too kuulas mind, silmad suured ja suu paokil.
,,Misasja?" ahhetas ta lõpuks. ,,Ou my god*, nii jube!"
Kergitasin kulmu. ,,Sa suhtud sellesse nii nagu ma räägiksin sulle unenäost, mida sa pole näinud!"
,,Vaata, asi on selles, et ma tõesti ei teadnud mis juhtus," hakkas Samantha selgitama. ,,Mul on ainult meeles, et ma tardusinz iseenesest paigale ja siis minu teadvus nagu paisati kõrvale või midagi. Siis ma nagu jäin magama või midagi - mingit valu või ebameeldivat tunnet ma ei kogenud. Muidugi ma nägin vahel imelikke kujutluspilte nagu mingi suur lillakas kera ja siis kuulsin valju kõmakat... Siis järsku see uni nagu lõppes ja ma nagu...ärkasin. Kohe ärgates tundsin ma füüsilist valu käes ja tundsin, et peast verd jookseb."
,,Su käeluu on arvatavasti murdunud," tähendasin ma. ,,Verejooksu ma peatasin, kuid ma ei tahtnud riskida sellega, et ajan sinu luud veelgi rohkem paigast. Seega muutsin lume sidemeks ja tegin sulle selle siin," osutasin Samantha käele.
,,Tänan," tänas ta naeratades. ,,See oli sinust väga kena... Vaata sinna!" karjatas tüdruk järsku, osutades millegile minu taga.
Tõusin kiirelt püsti ja pöördusin kannapealt ümber. Nägin, et minu ees oli ovaali sarnane kujund, mis oli sinist värvi ja helendas. Järsku tekkis kujundisse inimesele kuuluv siulett ja siis ilmus kujundi ette noor naine, kelle šokolaadipruunid juuksed olid lokkis ja langesid vabalt õlgadele. Naise peas säras hõbedane tiaara ning naisel oli seljas helesinine vaba kleit, millel oli sätendav ja imepeen valge pits.
,,Kuninganna Bianchi," ütlesin täiesti automaatselt ja laskusin endalegi ootamatult põlvele.
,,Õigesti arvatud," naeratas kuninganna. ,,Aga tõuse nüüd püsti, mu laps. Mul on sulle tähtis teade."
Noogutasin ning tõusin püsti. Samantha palus, et ma tema ka püsti aitaksin ning paari sekundi pärast seisis minu kõrval ka Samantha, terve käsi minu õlgade ümber - ma toetasin teda, kuna ta oli veel tsipa nõrk.
,,Kuna sa läbisid testi, päästes oma sõbra," alustas kuninganna Bianchi. ,,siis on sul õigus ka saada see relv, millega võidelda krahvinna Ellesmera ja selle needuse vastu." Ta sirutas käe graatsiliselt ette ja tema peopesale ilmus väike kerake, mis oli meeldivalt helekollane ning säras nagu päike. ,,See on terve headuse vägi, mis mul õnnestus koguda," lausus kuninganna Bianchi. ,,Umbes miljoni inimese headused on ühe tera sees. Kui kera koosneks umbes kümnest terast, oleks selles keras tervelt kümne miljoni inimese headus, mis on väga suur vägi."
,,Aga see tera on nii väike..." alustasin ma, kuid õnneks sain sõnasabast kinni.
,,Kuid see vägi on väga-väga suur," naeratas kuninganna. ,,Sellele krahvinna vastu ei saa. Ja kuna sinu enda vägi lisandub sellesse kerasse, siis on vägi veelgi suurem." Siis kera sulandus kuninganna käesse, muutes selle erkkollaseks ning ta asetas oma peopesa hellalt minu südamele. Erkkollane värv käelt kadus ja ma tundsin enda sees soojust. Mõnusat ja lohutavat nagu ei olekski halba maailmas üldse olemas.
,,Kus me krahvinnat leida võime või seda needust?" küsisin ma vaevu kuuldavalt.
,,Headus juhatab sind," naeratas kuninganna Bianchi. ,,Halb vägi tõmbab seda enda ligi nagu magnet. Seega pole see kuigi raske ülesanne. Nüüd nägemiseni, mu laps ja edu sulle." Seda öelnud, oli kuninganna Bianchi kadunud ja kujund koos temaga.

- - -

Ou my god! - Oh mu jumal!

Autori kommentaar »