The Black Roses#2 (6)

Eelmises osas: Pauliine viivitab bändi proovi minemisega ning tal tekib väike arusaamatus Karoliniga. Siiski on kõik korras, nagu alati.

Tüdrukud võtsid oma pillid ning läksid rohekale muruplatsile, kus nad alati proovi tegid. Muruplatsi ümbritses asfaldist tee ning platsil kasvas ka natuke lilli. Plats oli muidu heleroheline.
Täna mängisid nii Pauliine, kui ka Jolanta kitarri, kuid mitte elektri vaid tavalist kitarri. Karolin pani süntesaatori klaveri hääle peale ning Karin hakkas vaikselt ning väikeste pausidega keppidega vastu trumme lööma.
Pauliine sättis mikrofoni paika, mis tema ees seisis ning hakkas esimesi ridu laulma: ,,I want peace, but not black. I want the whitee peace, wath is my dream, to see..."
Laul oli kokkuvõttes äärmiselt ilus, kuid see kõlas natuke imelikult. Laulus puudus flöödimäng. Aga kahjuks polnud hetkel Luiset nende juures ning nad ei saanud ka laulu esitada ilma temata. Kui tüdrukud lõpetasid laulu, siis neile tundus, et nad said selle tegelikult selgeks.
,,Kas see on mu ettekujutlus või me tõesti saime selle laulu lõpuks selgeks?", küsis Karolin sosistades, nii et keegi eriti ei kuulnud.
Karin kehitas õlgu, sest ta oli kõige lähedamal Karolinile ning ta kuulis kõige rohkem. ,,Arvan küll, et see lõpuks õnnestus. Tegelikult, iga asi omal ajal. Kuna me saime seekord hästi hakkame, siis võiksime proovi lõpetada ning paar uudist üksteise vahel lõpetada. Kelle telefonihelin see on?"
Tõepoolest, oli kuulda Toxic' helinat. Pauliine punastas natuke, sest tema telefon helises. Ta ei saanud parata, et just see laul meeldis talle. Ta oli just võtnud Brintney Spears' oma eeskujuks ning tema põhjal otsustas ta, et hakkab lauljaks ning teeb bändi. Pauliine vaatas, et helistab Luise ning tal hakkas süda erutunult taguma.
Ta küsis: ,,Jah?"
Luise vastas talle: ,,Tšau, Pauliine! Tead, ma tulen täna Kuresaarde tagasi!"
Pauliine hüüatas: ,,Mida!? Tuled ka või? Kas sa jõuad tänaseks kohale."
Luise vaikis hetkeks, kuid vastas: ,,Ma täpselt ei tea. Võib-olla jõuan, kuid ööseks või hiljaõhtuks."
Pauliine nentis: ,,Hiljaõhtu ja öö on tegelikult samad asjad."
Luise naeris torru ning lausus: ,,Ja-jah. Olgu, igatahes ütlesin teile suure uudise. Kas teil on uus laul selge?"
Pauliine vastas: ,,On küll, saime just selgeks. Kuid meil on sinu flööti vaja."
Sõbranna sõnas talle: ,,On või? Olgu, ma tulen siis proovi nii kiiresti, kui võimalik. Tšau siis, mul läheb muidu kõnehind suureks."
Pauliine lausus: ,,Tšau!"
Kõne katkes ning Pauliine toppis rõõmsa näoga telefoni tagasi taskusse. Sõbrannad vaatasid teda küsiva näoga ning Karolinil oli erutunud ilme.
Pauliine naeratas ning sõnas: ,,Luise tuleb täna Kuressaaresse tagasi! Ta jõuab umbes ööks või millagi siia!"
Oli hetkeline vaikus. Järgmises hetkel hakkasid Jolanta, Karin ja Karolin rõõmust hõiskama ning karjuma. Pauliine lõkerdas ning palus, et teised oleksid vait ning ta ise jäi samuti pikkamisi vait.
,,Millal ta proovi tuleb?", küsis Jolanta erutunult.
Pauliine keeras mõtlikult pea viltu, et seda meelde tuletada. ,,Homme vist.", ütles ta lõpuks.
Äkki helises jälle Pauliine telefon. Pauliine kehitas teistele õlgu ning sikutas mobiili jälle taskust välja. Nüüd helistas talle isa. Kas ta oli liiga kauaks jäänud või oli midagi tõsist juhtunud?
Pauliine lausus telefonisse: ,,Tšau, isa. Mis on?"
Oli kuulda mingit mürinat ning isa vastas talle: ,,Tšau, kuule ma tahtsin öelda, et sõidame koos su emaga Pärnusse vanaema vaatama."
,,Millist vanaema? Ma ei tea ühtki vanaema, kes elaks Pärnus.", ütles Pauliine segaduses olevalt.
,,Ma pole seda lihtsalt sulle rääkinud. Ta on vanaema Triina, keda sa pole üldse näinud. Kahju, aga me ei jõudnud sind kaasa võtta. Oleme ära kaheks nädalaks. Jätsime sulle viissada krooni." , lausus isa.
Pauliine hakkas tahes-tahtmata nuuksuma. ,,Miks? Miks te mind kaasa ei võtnud? Te ei saanud ju mind lihtsalt unustada!" , lausus tüdruk kibedaid pisaraid valades.
,,Me ei unustanudki. Pileteid ei olnud lihtsalt.", lausus isa pahaselt, sest ta ei talunud, kui ta tütar nuttis.
,,Ega siis kohe pileteid pole vaja!", karjus Pauliine vihaselt telefonitorru. ,,Kui te isegi oma tütart kaasa ei võta, siis mis vanemad te üldse olete!"
Tüdruk katkestas kõne, ootamata isa vastust. Isa ja ema olid läinud üle viimase piiri. Ükskord olid nad läinud Hiiumaale ning vabandasid jällegi, et ei olnud pileteid. Teine kord olid nad läinud ema sõbrannale külla, kes elas Kuressaare ääres ning nad polnud Pauliinele midagi öelnud.
Teised olid nüüd väga murelikud. Nad küsisid kooris: ,,Mis juhtus, Pauliine?"
Pauliine vastas ikka veel nuuksudes: ,,Isa ja ema sõitsid Pärnusse vanaema vaatama, kellest ma midagi ei tea. Veel lisaks nad ei ole öelnud mulle sellest midagi. Nad juba ilmselt sõidavad!"
Karolin läks oma sõbratari juurde ning lohutas: ,,Kahju küll. Tule, sa võid minu juures ju ööbida."
Pauliine naeratas kergelt ning tänas Karolini: ,,Aitäh. Aga ennem käin ma kodust läbi."
Ta jättis tüdrukutega hüvasti ning sõitis rattaga koju. Ta pakkis endale kaasa raha, mis ta vanemad olid talle jätnud, mõningad riided, pesuasjad, sülearvuti ning NitendoDS. Pauliine elas kaks maja Karolinist edasi ning ta jalutas sinna. Karolin oli õnneks koju jõudnud ning Pauliine läks õnnelikult sisse. Järgneb...

Uues osas: Karolini ema uurib, miks Pauliine tegelikult nii õnnetu on ning räägib tüdrukule loo, mida pole Pauliine kunagi kuulnud. Sellega tuleb ka esile saladus, mis Pauliine minestama paneb, kuid õnneks ta toibub. Karolin ning Pauliine kuulevad, et esinemine Pärnus tuleb nädala pärast ning siis saab Pauliine kokku oma vanematega, et neilt pärida, mis õieti toimub.

Autori kommentaar »