Twelve worlds[part 59] (5)

- - -

59.PÄRIS TÕDE? MA LOODAN...

Kõmpisin aeglaselt trepikotta ning vantsisin mõtlikult ülesse. Mul oli nüüd vähemalt kaks probleemi: ma pidin teada saama, mis lõpuks minu, Alex'i ja Carli vahel toimub ning mu vanemad hakkavad mulle tasapisi juba pinda käima... Ma ei saa aru, mis neil viga on - nad käituvad nii nagu ma oleks viie aastane või väiksemgi...
Avasin trepikoja ukse ja astusin koridori. Kõndisin korteriukseni, kohmitsesin taas võtmetega - mulle ei meeldi sellele kuluv aeg, see on nii tüütu lihtsalt! - ja avasin ukse. Astusin üle läve, tirisin jalanõud jalast ning panin need pisikesele vaibale. Tirisin jope seljast ja panin selle nagisse rippuma.
Komberdasin mööda koridori edasi ja jõudsin oma toa ukseni. Hingasin sügavalt sisse. Ma ei saanud lihtsalt ust lahti lüüa ja karjuma hakata - see oleks liialt veider. Parem on võtta asja rahulikult, ütlesin ma endale. Või lihtsalt siis teeselda, et sa oled väga rahulik, kuigi keed samal ajal vihast.
Lükkasin ukse aeglaselt lahti ja nagu ma olingi arvanud, ei teadnud Carl asjast midagi. Ta ei teadnud, et ma teadsin. Ta ei teadnud, et Alex rääkis mulle tõde. Sa ju pole selles kindel, ütles hääl mu peas. Ta võis vabalt valetada - ära hellita lootust, et Alex on alati see superkangelane. Inimesed võivad iga aeg oma halbi külgi näidata. Küllap on Alex'i kord käes.
Sammusin tuimalt voodi juurde ja lasin kotil voodile langeda. Carl pikutas oma voodis ning luges ühte kohustuslikku raamatut, mis mul oli juba ammu loetud. Või ta siis lihtsalt vaatas tähti - tegelikult kuulas ta kindlasti pingsalt mind.
Läksin tagasi ukse juurde ja sulgesin vaikselt. Käis vaid tuhm plõksatus, kui uks sulgus. Ainsaks hääleks olid minu ja Carli hingamine ning mu ema saabumine. Veel sekkusid ka isa tuhmid ja rasked sammud. Pöörasin pilgu ukselt ja vaatasin ainiti Carli. Toetusin kangelt vastu ust, püüdes end rahustada. Kui sa hakkad karjuma, siis ei paranda see midagi, tuletasin ma endale meelde. Ole rahulik, isegi siis, kui see on sulle raske.
,,Terekest," ütles Carl lõpuks, pööramata pilku raamatult - ma olin täielikult veendunud, et ta ei loe seda, vaid kuulab pingsalt mind.
,,Tere," ütlesin ma väriseva häälega, võimalikult rahulikult. ,,Ma näen, et sa loed raamatut."
Carl ohkas vaevu kuuldavalt, pistis enda kõrval lebava järjehoidja lehtede vahele, sulges raamatu ning asetas selle enda kõrvale. Ma lootsin, et ta ei oska mu mõtteid lugeda nagu oli zimaarlastel kombeks.
,,Ära keeruta," sõnas poiss siis kindlalt, asetades käed rinnal risti. ,,Räägi ruttu kõik ära, ennem kui plahvatad."
Ma sähvasin vastu: ,,Siis parem räägi, mis toimub!"
Carl vahtis mind segaduses pilguga. ,,Millest sa räägid?" küsis ta ja tema hääles kõlas ma-hakkan-nagu-midagi-aimama noot.
,,Täna, koolis, ütles Alex mulle, et te peate siin mingit võrgutamis-võistlust," hakkasin ma rahulikult seletama, kuigi iga silp vabises mul vihast. ,,Võitja auhinnaks on mina. Kuidas sa seda seletaksid, ah?"
Ma arvasin, et Carl hakkab kohe kogelema, vastab liiga kiiresti või midagi sellist, mis reedaks seda, et asi on tõsi. Kuid minu jahmatuseks Carl vaikis ja tal oli sügavalt mõttesse vajunud pilk. Ma ootasin kannatlikult - ma ei plaaninud veel plahvatada. Otsustasin, et ootan Carli vastuse ära ja alles siis hakkan märatsema.
,,Noh," alustas Carl aeglaselt. ,,Üks asi on kindel. See pole tõsi."
,,Misasja?" röögatasin ma nii, et Carl võpatas. ,,Sa arvad, et ma usun seda!? Sa arvad, et ma usun, et sa oled süütu inglike ning Alex on süüdlane? Tere hommikust!"
Carl lausus rahustavalt: ,,Oota veidi, enne kui karjuma hakkad. Kuula - Alex valetas. Ta tahab sind minu vastu ässitada."
,,Nii?" venitasin ma ootavalt. ,,Ja edasi?"
,,Ta on Cristellaga mestis."
,,Misasja?" ahhetasin ma, unustades täielikult oma vihahoo. ,,Kust sa seda tead?"
,,Sa ju oled kindlasti mõelnud, miks ma pole eriti kodus olnud," sõnas Carl kannatlikult. ,,Ma polnud kodus sellepärast, et ma olin missioonil. Pidin uurima Cristella tegemisi ja seega avastasin ma, et ka Alex'l on selles oma osa."
,,Ma lihtsalt ei usu seda," sosistasin ma uskumatu häälega. Koperdasin oma voodi juurde ning vajusin istuma - mu õlad vajusid kössi. ,,See ei saa võimalik olla."
,,Ma tean, et see on ootamatu," lausus Carl vaikselt. ,,Ma tean, et see on väga ootamatu. Kuid ma räägin tõtt. Alex valetas. Keegi ei saa siin maailmas süüst puhas olla." Ta tõusis püsti ja sammus ukse juurde. ,,Kuid sul tuleb pool valida, Cameron," ütles ta lävel seistes. ,,Sa pead seda tegema ning ruttu, enne kui on hilja."
Carl läks toast välja ja sulges vaikselt ukse. Vajusin automaatselt pikali ja sulgesin silmad. Ainult aasta... Ainult aasta oli mu elu olnud täiesti normaalne... Ja juba jälle hakkab see tsirkus pihta... Maagilised asjad, uued võimed raudselt, lahingud, ootamatud asjad ja muidugi otsused...
,,Otsused," pomisesin ma endamisi. ,,On kõige halvemad asjad üldse siin maailmas. Eriti siis, kui sul tuleb otsustada, kelle poolt sa oled."
Siis hiilis uni märkamatult lähemale ning suigutas mu unne, silitades lohutavalt mu pead. Ma kujutlesin, kuidas ta ütles, et kõik on korras. Kuid ma teadsin, et see pole tõsi. Tundus, et maailm koosneski vaid valikutest, otsustest ning valedest. See oli tõde - mitte hea ega halb. Lihtsalt muutmatu. Ja selles suhtes ei saanud kuidagi optimistlik olla.

- - -

Autori kommentaar »