Hullumaja . (2)

,,No tee kiiresti! Mul ei ole siin aega oodata. Ma pean leidma kellegi uue kes sind jälgiks.Söö, plika!!"karjus ta.
Ma olen sellise kohtlemisega harjunud. Ega hullumajast midagi paremat oodata ei ole. Jah, hullumajast, olen siin olnud juba 4 või 5 kuud ei mäletagi täpselt. Siia hullumajja - või ku nüüd korrektne olla siis psühhiaatriaklii#!?!#sse - pani mind mu ema.Kõik algas siis kui ma olin kuueteistkümneaastane(praegu olen seitseteist).Ühel päeval lihtsalt lampi avastasin ma, et ma suudan inimeste emotsioonide ja tunnetega mängida.See oli täiest vapustav, ühtäkki ma muutsin oma tustseva sõbranna lõbusaks ja ülevoolavaks. Sel samal päeval rääksin sellest isale. Tema arvas, et ma ei tohiks sellest kellegile rääkida ja seda ma ka ei teinud. Ta lubas ise emale rääkida. Õhhtul trampis ema maruvihaselt tuppa ja vaatas mind põlgusega. Pärast isaga rääkides sain teada, et mu ema oleks ilma mu isa vastu seismiseta kohe hullumajja pannud. Ma olin nii kurb, et mu oma ema midagi sellist tegi.Et midagi sellist veel 21. sajandil juhtub igatahes üle poole aasta hiljem mu isa hukkus autoõnnetuses ja nüüd ei olnud enam keegi mu hullumajja mineku vastu. Ja siin ma nüüd olen. Mu ema käskis mind väga hoolikalt valvata ja ma pole juba kuid õues käind.
Väga nigelatt toidu portsioni vahtides kugistasin selle alla ja võtsin sisse mingid tabletid mis mu tervist vägagi nõrgestavad ja nüüd ei suuda ma enam nii hästi inimeste emotsione kontrollida.
Kuid sisse astus pr. Donaldon ja vahtis mind kurjalt.
,,Nonii Emily, see on sinu uus hooldaja ."
Siis avas ta ukse ja seal seisis....

Autori kommentaar »