Kõik võib muutuda.(4.osa) (3)

ˇKorjasin kiiresti oma kodinad kokku ja panin bioloogia klassi poole jooksu.Üritasin vaikselt klassi lipsata kuid nii kui sain klassiukse kinni pandud vaatas õpetaja mind ähvardavalt.
,,Kus sa olid, ah? küsis õpetaja karmilt.
,,Ee, ma olin vetsus ja ei kuulnud kella," luiskasin ma hingeldades.
,,Aga jäägu see viimaseks korraks, " karjus õpetaja ma tuiskasin oma kohale Stella kõrval.
,,Kus sa olid?" sosistas ta.
,,Ma ei tea ma lihtsalt ei pannud kella tähele," laususin ma.
Ma ei jõudnud asjugi kotist välja võtta kui kuulsin kella helinat. See ei saanud ju olla juba vahetunni kell, kuid see oli hoopis teistsugune helin, tuletõrje alarm. Pärast hetkelist vaikusehetke tõusid kõik püsti ja hakkasid karjuma. Ma kuulsin kuidas koridoris klasside uksed lahti läksid ja karjuvad lapsed välja jooksid. Õpetaja käskis meile ukse ette ritta võtta ja nii me siis hanereas välja jõudsime. Õues kuulsin ma kuidas üks õpetaja karjus : ,, Palun kõik autodega õpilased sõitke siit ära ja võtke kaasa nii palju teisi õpilasi kui teile autosse mahub. Otsekohe hakkas pihta tohutu sagimne.Kõik jooksid autode poole. Järsku tundsin kuidas keegi mul küünarnukist haaras. See oli see sama mustade juustega salapärane tüdruk.
,,Tule meiega kaasa, meil on autos veel üks vaba koht," sõnas ta mulle otsa vaatamatta.
Kui ma aga seisma jäin vaatas ta mulle otsa ja Ütles : ,, Ära karda, eks?" tema silmadest õhkus nii palju siirust ja soojust etma ei punninud enam vastu vaid läksin kaasa.
Istusime autosse ja koos minuga istus tagumisele istmele tumedajuukseline tüdruk ja naeratas mulle.Ees olid need samad tõmmu poiss ja punakte juustega türuk.Autosõit kestis umbes kakskõmmend minutit ja terve selle aja ei öelnud keegi mitte ühtegi sõna.Ma tean , etoleksin pidanud mõtlema mis sa nendest lastest ja õpetajatest kes kooli jäid, aga need kolm isiksust siin autos paelusid mind liiga palju et mu mõtetesse ei jäänud muu jaoks ruumi.
Kohale jõudes parkis poiss auto ühe kahekordse maja sissesõidu teele. Maja oli suurem kui meie oma ja ka teistsuguńe. See oli vist natuke vanamoodne ja sellest õhkus väärikust.Poiss tegi maja ukse lahti ja juhatas mind sisse. Astusin ärevalt ja silmitsesin ümbrust. Teised sehkendasid ringi võtsid oma jopesid ära.Sel hetkel tuli mulle meelde, et jope oli kooli jäänud ja mul oli külm.
,,Tule siia, istu" ütles tõmmu tüdruk ja viipas suure beezi diivani poole. Kogu mööbel oli siin majas natuke vanaaegne kuid ilus.
Liikusin vargsi diivani poole ja prantsatasin siis diivani peale. Ka teised liikusid elutoa poole. Ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja küsimusi täis pea plahavatas.
,,Miks te just minu siia kaasa võtsite? Te oleks võind ju võtta kelle iganes?" ütlesin ma enadlegi üllatuśliku valju häälega. Vaatasin neile otsa , aga tundus, et kükski ei tahtnud vastata.
Ma sõnasin siis : ,, Ma ei tea isegi teie nimesid?"
Siis vaatasid nad vargsi üksteisele otsa. Mu juhe jooksis täiesti kokku.

Autori kommentaar »