1# Blackbird (3)

PROLOOG
SEBASTIANI VAATENURK

Tinahalli, peaaegu musti pilvi täis taeva taustal nägin ma teda tulemas.
Ta must kleit oli liibunud vastu ta keha kuid mustad tanksaapad ei tahtnud kuidagi kleidiga sobida. Siniseks värvitud juuksepahmakas langes õlgadele ja paljastelt õlgadelt paljastusid tumedad tätoveeritud joonised ning andsid talle mingil määral hirmutava välimuse, kuigi ma teadsin, et Claire ei suudaks isegi kärbsele liiga teha.
"Me ei tohiks siin olla!" kuulsin teda juba kaugusest hõikamas.
"Mida sa ajad?" hakkasin talle vastu astuma.
"Seb, ära liigu! Sa sured muidu!"
Seisatasin : "Mida sa ajad, kallis?"
Ta hakkas minu poole jooksma, nii kiiresti kui saapad ja kleit võimaldasid. "Seb, seisa paigal! Palun ära liigu! See on su enda huvides!"
Meie saapaninad põrkasid kokku kui ta mulle kaela langes. Ta oli läbimärg ja läbi tugeva vihma, mis meid tabanud oli, ei saanud ma algul arugi, et ta nutab.
"Nad võtavad su minult ära.." pobises ta vaikselt ning luristas ninaga, "nad tulevad ja neid ei saa peatada."
"Claire rahune, millest sa räägid?"
"Vaiki, nad kuulevad meid," lausus ta ja asetas oma nimetissõrme mu huultele.
Claire suu veel liikus, justkui rääkinuks ta mulle midagi, kuid ma ei kuulnud seda. Ma ei kuulnud üldse midagi ning mind valdas tunne, justkui teeks ma kuskilt väga kõrgelt selg ees vabalangemist. Claire'i suu avanes karjatuseks kui ta minust lahti lasi. See oli ka viimane mida ma nägin. Siis ma surin.