Pursuit of happiness #8 (2)

Ma istusin voodile. Ja tõmbasin jalad rätsepaistesse. Ma võtsin enda kätte Saara portree. Ta ei tundunud mulle enam nii ilus kui varem, kuid mida kauem ma teda vaatasin seda tugevamaks läks valu südames. Ma olin omadega sees.
---
Vahtisin seal Saara portreed umbes 20 minutit. Vaatasin ta näojooni .. ta silmi, juukseid. Ausaltöeldes pole ma ilusamat tüdrukut näinud.

Õhtupoole tulid vanemad koju ning just siis kui me olime õhtusöögilauda istunud, siis helises telefon.
"Ma võtan!" karjusin ning jooksin lauast minema.
"Tere, mina olen Anu Pihelgas," lausus naine telefonitorusse, "kellega ma räägin?"
"Taavi Laus," lausisin mina suhtleiselt häbelikult.
"Ah, see oled sina Taavi, ma olen sinu klassijuhataja. Mäleta, lubasin sulle koju helistada, kas sa annaksid mulle oma ema või isa?"
"Üks hetk," ütlesin.
Võtsin telefoni kaasa ning rääkisin kes see on, seepeale võttis ema telefonitoru.

"Jah," ütles ema.
..
"Kas tõesti?"
..
"Ma ei tea," lausus ema murelikult.
..
"Jah, see on hea mõte, " ütles ema, "Nii et homme kell 6?"
..
"Jah, aitäh! Nägemiseni!"


"Taavi," alustas ema, "sinu klassijuhataja on sinu pärast mures. Jälle sa puudusid koolist. Kas midagi on lahti?"
"Ei kõik on korras .. ainult ma ei tea, ma kardan sinna klassi siseneda," rääkisin ma isegi päris murelikult.
"Seda ta mainis jah .. Me leppisime kokku, et me läheme kõik koos kolmekesi homme klassijuhatajaga rääkima. Kooli sa homme ei lähe."
"Olgu .. " ütlesin ükskõikselt, kuid kui aus olla, siis olin ma isegi suhteliselt õnnelik, et ei pea kooli homme minema, kuigi mulle väga meeldis koolis käia ning ma olin viieline õpilane.. huvitav, mis juhtunud on? Kas juba see algus mõjus mulle nii rängalt?
Nüüd aga isa, kes oli terve see aeg vaikinud , köhatas ning palus meid lauda.
Jätkasime oma õhtusöögiga.

Peale sööki läksin arvutisse ning rääkisin veidi Kristinaga.
Märkamatult möödus tund aega ning ma olin üpriski väsinud.
Läksin voodisse ning uinusin koheselt.