Heat #5 (7)

LIAMI VAATENURK

Robin põrnitses mind väga kurjalt. Mul ei olnud tegelikult mingit sõnaõigust, kuid ma pidin Anniet siiski aitama.
Ma vaatasin Annie poole, kelle näost võis lugeda meeletut vihkamist. Seejärel aga vaatasin Robini poole, kellest peegeldus vihkamine minu vastu.
"Robin kuule, mine ära," ütles Annie, "ma ei viitsi siin enam mingit lolli mängida. Kui me käisimegi siis ma jätan su just praegu selle hetkel maha."
"Mingi bändipoisi pärast?" Robini nägu muutus punaseks.
See ajas mind vihaseks.
"#!?!# off," ütlesin ma Robinile kurjalt.
"Kuule tõmba minema siit. Miks sa kohe peale esinemist siit heaga minema ei läinud?" Robin oli valmis iga hetk mulle kallale tulema.
"Ma ei kavatse enne kuskile minna, kui Annie ütleb, et ta mind siia ei taha," ütlesin enesekindlalt ja muigasin.
"Sind tahan ma väga siia," ütles Annie ning haaras mul käevangust, "Robin mine palun lihtsalt siit ära. MA ei viitsi sellise jamaga tegeleda. Mul on sünnipäev siiski."
Annie hakkas mind kaasa vedama ja ma läksin talle aeglaselt järgi.
Järgmisel hetkel aga sain ma mingi kõva asjaga kuklasse ja keerasin ennast kiiresti ringi.
Seejärel jõudsin vaevalt ennast Robini rusikahoobi eest pöörata. "Robin!" röögatas Annie nüüd.
Robin vaatas mulle võidurõõmsalt otsa.
"Noh äpu, lööd teiste tüdrukuid üle aga ei julge teist kuttigi lüüa," ta irvitas mulle näkku.
"Ma ei taha kakelda," ütlesin ma, "lahendame selle mõistlikult. Ma ei ole kellegi tüdrukut üle löönud. Annie.."
Ma ei jõudnud lausetki lõpetada kui ma pidin juba järgmise rusikahoobi eest ära põiklema.
Mul sai villand ja ma jäin ootama, et ta oma võidurõõmsa naeratuse minult ära keeraks. Õige pea see hetk tuligi.
Ma virutasin talle täiest jõust vastu põske. Ta koperdas paara sammu tahapoole.
"Niiet ikkagi kakled?" küsis Robin justkui vihast lõhkedes, "bring it on."
"Lõpetage ära," ütles Annie vihaselt, temagi kannatus oli katkemas.
Ma jäin keset kööki seisma ja ootasin tema järgmist sammu. Ma nägin kuidas tal huulest verd voolama hakkab ja muigasin.
"Su muie on päris gei," ütles Robin.
Ma hakkasin naerma ning tundus, et see ajas teda veelgi vihale.
"Su huulest tulev veri on ka päris gei," ütlesin ja kehitasin õlgu.
Ta puudutas sõrmedega oma huult ja vaatas seejärel sõrmi, mis veriseks saanud olid.
Robin kissitas silmi ja kui ta oleks draakon olnud oleks ta ninasõõrmetest ilmselt tuld pursanud. See võttis mul seest kõhedaks kuid ma teadsin, et igal juhul olen ma temast tugevam.
Ta pühkis varukaga vere ära ja jäi mind vihaselt põrnitsema. Seejärel tõstis ta käe ja hakkas mind lööma. Astusin teepealt eest ja ta lõi tühja õhku.
Robin koperdas ettepoole ja ma surusin ta pead maa poole.
"On ütlemist?"
"On jah," ütles Robin ning lõi mulle täiest jõust kannaga varvastele.
Sikutasin ta juukseidpidi püsti ja kortsutasin kulmu.
"Mille kuradi pärast sa siin üldse plõksid? Mida ma sulle teinud olen?"
"Annie on minu," teatas Robin ning vaatas mind väga kurjalt otsa.
"Annie ei ole kellegi oma," ütlesin ma ning vaatasin hirmul Anniet ja naeratasin teda tsiteerides, "Annie on vaba kui lind."
Ma nägin kuidas mööda Annie põske hakkas veerema pisar. Ta keeras pilgu ära ja tormas siis uksest välja.
Robin hakkas talle järgi jooksma, kuid ma peatasin ta.
"Ära mine parem," ütlesin ma käsi robini õlal ning jooksin ise Anniele järgi. Rboin jäi lihtsalt uksele juhmilt seisma.
Ma tormasin trepist üles ja jooksin Annie toa poole. Mu mälu oli piisavalt hea, et mäletada, kus see asub.
Annie lamas voodis kõhuli, nägu padjas. "Hei," ütlesin ma vaikselt ja istusin voodinurgale. Mul polnud õrna aimugi mida ma peaksin tegema.
Hakkasin vaikselt ta selga silitama.
"See ei ole aus," ütles Annie nüüd läbi padja, "see on minu sünnipäev. Minu kõige õnnelikum päev. Ja mis sellest saanud on.."
"Ära nuta Annie," ütlesin vaikselt ja tõstsin ta tasakesi istuma.
Ta ronis mulle vaikselt lähemale, kuid nuuksus siiski vaikselt.
"Tegelikult ma ei nuta üldse palju," ütles ta, "ausalt. Ma ei ole selline. Anna mulle andeks."
Hakkasin ta pead silitama ja ütlesin vaikselt : "See pole sinu süü."
"On küll," ütles ta, "ma jõuan täna jube palju arvamusele, et ma olen paha inimene. Ja ma olengi. Kui ma oleks selline nagu Tuuli siis praegu me istuks õues ja jooks morssi. Siis oleks me vähemalt rõõmsad."
"Ma küll ei tahaks morssi juua," ütlesin ja naeratasin talle.
"See on tore," ütles Annie ning naeris natuke, üritades pisaraid peatada. Ma panin oma käe talle ümber.
"Ära nuta lihtsalt. Täna on eriline päev ja sa ei peaks nutma."
"Ma ei saa ju seda nii kiiresti ära lõpetada," ütles Annie ja vaatas mind imelikult.
"Ürita siis lihtsalt rahuneda."
Uksepeale ilmus Louis.
"Kuulge tulge välja, Tuuli tahab tordi lahti lõigata," ütles ta ja saatis mulle veidi armukadeda pilgu.
Annie vaatas tema poole ja küsis siis imestunult : "Kas tort pole mitte ammu lahti lõigatud?"
"Siiski mitte," ütles Louis ning viipas käega koridori.
Tõusin püsti ja võtsin Annielt käest kinni.
Annie naeratas, aga ma märkasin Louis näol segast ilmet.
Annie hakkas ukse poole jooksma ja tiris mind järgi.
Louis peatas Annie kinni.
"Teil on nüüd teema?" küsis ta
"Me oleme lihtsalt sõbrad," ütles Annie ja naeratas Louisele.
"Well, well," ütles Louis ning naeratas.
Annie kõndis Louis't mööda ning jooksis alla jättes mind Louis'ga kahekesi koridori.
"Niiet sõbrad jah?" küsis Louis ning kergitas kulme.
"Ei mingit romantikat," ütlesin ja kehitasin õlgu.
"Alles teil oli romantika," ütles segaduses Louis.
"Aganäe,enam pole romantikat."
"Niiet ma siis võin ise midagi korraldada?" küsis ta minult.
Hakkasin naerma.
"Praegu võime me torti sööma minna. Pärastpoole vaata ise edasi."
"Kui sa nii ütled," ütles Louis ning me läksime õue, kus me nägime Tuulit ja Anniet tordi juures.
Laua juures seisid ka teised poisid ja paistis, et nad kutsuvad rahvast lähemale.
"Mis toimub?" küsisin Zaynilt kui olime lauani jõudnud.
"Nad hakkavad seda koogikest lahti lõikama," teatas Zayn naerdes. Kui ma koogile vaatasin hakkas minulgi veidi naljakas. Tort oli hiigelsuur ning noaga Tuuli selle kõrval oli justkui väike plekk .
"Mul tuli üks mõte!" hüüdis järsku Niall ja kutsus rahvast veel lähemale.
"Happy birthday to you," võttis ta viisijupi üles.
Liitusin temaga, sama tegid ka ülejäänud poisid. Varsti laulsid juba ka kõik ülejäänud kohalolijad.
Annie ja Tuuli tõmbusid üsnagi näost punaseks ning naersid seal, vaadates kordamööda enam-vähem kõiki külalisi.
Kui laul lõppes hakkas Annie Tuulit lava peale vedama. Tordi lõikamine jäi katki.
Annie jälle nuttis. Ma arvan, et need olid pigem õnnepisarad. Tuuli seevastu oli just õnnelik.
Tuuli hakkas rääkima : "Tänan teid kõiki! See oli tõesti nii-nii armas, et ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna. See on parim sünnipäev, mida kuangi pidanud olen."
Annie aga seisis vaikselt Tuuli taga ja nuuksus. Kui ta sai aru, et Tuuli ei kavatse ise midagi enam öelda, tuli ta aga ettepoole ning köhatas hääle puhtaks.
"Tere taas, kallid külalised, olime täna kokku tulnud, et tähistada minu ja Tuuli sünnipäeva. Ma loeksin ette võikse kõne Tuuli auks," ütles Annie ja alustas, "Tuuli on minu elus väga tähtis. Olen temalt saanud palju õpetussõnu, olen temaga kakelnud mõttetute asjade üle, nagu õed ikka, olen kandnud salaja tema riideid ning olen võtnud tema asju. Mul on koos temaga olnud elu parimad hetki.. mälestusi, mis on südames, igavesti ja ma olen kindel, et nii mõnigi siinviibija on isegi nendega seotud. Olen kindel, et sa oled vähemalt korragi kõigile siinviibijatele naeratuse suule pannud. Kui mitte, naeratage nüüd, Tuuli auks. Kuigi oled sa nüüd 18 aastane, jääd sa alati minu väikeks õeks, olgu sinu vanusenumber nii suur kui tahes. Jah, pean tõdema, et mina tulin ema kõhust esimesena välja... Ma tänaksin veelkord kõiki selle toreda laulu eest ning ma tahan et te naudiksite tänast õhtut veel nii kaua kui võimalik."
Ma nägin Annie seljatagant, kuidas Tuuli nutma hakkas ja seejärel Anniet kallistas.
See oli antud olukorras üsnagi mõistetav käitumine, sest see kõne oli tõsti ilus.