Draakon Sam » (2)

Ma olen rohekas-sinine, nagu iga teine draakongi. Ma ei erine teistest eriti millestki, kui, siis sellest, et ma olen väga julge ja seiklushimuline. Nüüd räägingi seiklusest, mis on seni olnud minu üks põnevamaid. Jutustan oma parima sõbra leidmisest.

Ühel Draakonimaa hommikul ärkasin oma ema Hannahi hüüde peale: "Sam, ärka! Aeg on minna kooli (ehk Draakonilinna Ühisgümnaasiumisse)!"
Ärkasin üles, pesin oma väikesed hambad ära. Tõmbasin selga oma suure-suure vihmamantli, sõin suure portsu Gummy draakonikomme, mis mulle väga maitsevad, panin punakad saapad jalga ja läksingi. Kuid sel hommikul ei olnud mul üldsegi isu kooli minna. Otsisin põnevat seiklust. Ma ei kartnud isegi poppi teha. Mu õpetaja on väga tore ja ta ei ole üldse karm. Nii läksingi hoopis kooliteelt kõrvale ja leidsin väikese, kitsa tee. Ma polnud seal enne käinud ja nii proovisingi, kuhu see läheb. Kõndisin umbes 15 minutit, vahel ikka vaadates, kas ma kuhugi ka jõudmas olin. Ja lõpuks nägingi - seal oli Draakonite linna Saladuskuningriik! Ma astusin julgelt üle Saladuskuningriigi piiri ja kõndisin veelgi. Draakoni.kujulist väljakut ümbritsesid hoolikalt pügatud põõsad, mis olid samuti draakoni.kujulised. Kõik oli draakonitele kohane. Maja oli kõrge, muidu ju üldsegi ei sobiks. Sammusin, kuni olin jõudnud teemanditega kaunistatud ukseni, mis ise oli hallikat tooni. Koputasin ettevaatlikult uksele. Mõne hetke pärast uks avanes ja vastas oli mul viisakas pr. Halberdrac. Ta oli keskmises eas, nii 950-970 aastat vana. Ta küsis minult: "Mida te soovite, väike draakonike?" Mina vastasin: "Ee.. Ma tulin vaatama, mis huvitav kuningriik see on! Ma pole kunagi näinud midagi nii ilusat.. ja ma ei tea tegelikult isegi, miks ma tulin siia.. siin oli nii mõnus kommilõhn ja see lihtsalt tõmbas mind siia..."
"Heakene küll, astu sisse!" vastas pr. Halberdrac. "Ma juhatan su meie kuninga poja juurde, tal pole nii palju sõpru ja ehk oleksid talle seltsiliseks." "Jaa, muidugi!" vastasin ma. Olin väga rõõmus. Kõndisin proua järel, ise ringi vaadates ja imestades selle lossi ilu. Lõpuks jõudsingi ühe ruumini, kus istus sees draakonipoiss, minu tulevane sõber Albert! Ta võttis mind lahelt vastu, ning mina muidugi vastasin viisakalt. Alguses teretasime üksteist ja olime üsna vaiksed. Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin: "Miks sina koolis ei ole?" Ta vastas: "Mul ei olnud täna isu. Otsisin seikluseid. Aga mul ei ole ühtegi sõpra, kellega seda teha.." "Niisamuti ka mul!" vastasin. "Hakkame sõpradeks, või mis sina arvad?" "Muidugi, hakkame jah!" rõõmustas ka tema vastuseks ja me olime üleni õnnelikud. Me hakkasime mängima ühe palliga, ning vahepeal sõime ka Gummy draakonikomme. Need olid ka tema lemmikud! Siis ujusime ta basseinis. Ma jutustasin selle loo, sest minu jaoks on mu sõber väga tähtis.. See oli minu jaoks väga õnnelik hetk. Nüüd käib ta meie koolis ja ma käin tal tihti külas. Vahel on ta ka minu juures. Siis sööme jälle komme ja mängime minu lemmik-lauamängu. Meil on alati tore!

Selle jutuga tahan öelda - Hoidke oma sõpru!

Jutt kirjutatud 28.01. Kell 19.19!

Autori kommentaar »