Elu Bellingtonis » 9 osa (11)

Eelnevalt: Tüdrukud selgitasid poisile kogu loo ära.

".. ja nii see siis praegu ongi" lõpetas jutustamise Miranda. "Kahtlane.. Kuidas te nüüd siis koju saate?" ütles poiss. "Me ei tea.. meil pole hetkel ka kuskil elada ja.. riigist väljumine oleks võimatu. Ma üldse ei tea, kuidas nad meid üle piiri said." "Nojah. Aga te võite ju hetkeks minu juures peatuda." "Okei, kui see tüli ei tee." vastasid tüdrukud.

Nad kõndisid, kuni olid jõudnud tänavale nimega Hartenwartz. Poiss peatus kollaka maja ees, ning number majal oli 7. "Hartenwartzi tänav number seitse?" küsis Yelaine. "Jah, just nii. Siin ma elan. Kolisin parema kooli jaoks Saksamaale. Mulle kuulub siin majas väike korter. Tähendab, mitte ainult mulle vaid ka mu sõbrale." vastas poiss. "Kuule, me ei tea isegi su nime?" küsis Yelaine naeratades. "George. George on mu nimi. " "Ja su sõber..?" oli tüdrukutel veel küsimusi. "Carl on ta. Hetkel on ta veel ülikoolis. Tuleb hiljem, õhtupoole." "Okei" vastas Miranda ja nad sisenesid majja. Ülesse viis hallikas trepp, mis oli mõnest kohast katki. Nad peatusid korter number 4 ees. George avas ukse. "Siin on sassis.. me ei viitsi kunagi eriti koristada. Ärge pange tähele." ütles ta lisaks. "Jah, vahet ei ole." ütles Yel. George ostutas ühe toa poole kahest. "See on suur tuba.. Ning hetkeks saab see teie toaks. Meie Carliga oleme seal.." ütles George teise toa poole viidates. Tüdrukud sättisid end paika.