Elu Bellingtonis » 7 osa (5)

Eelnevalt: Ning kuna nad olid poole öö peal ülesse ärganud, olid nad väga väsinud ja proovisid uuesti magama jääda. Ja jäidki.

Hommikul ärgates paistis putka katkiste seinte pragudest päikesekiiri ning väljast kostus inimeste jutt. Yelaine pani kõrva seina juurde ja kuulas, kas lähedal kostub Chrisi ja Thomase häält. Õnneks polnud neist mingit märki. Ka Miranda avas silmad ja tõusis püsti. "Kas meestest on märki?" küsis ta Yelainelt. "Ei ole, vähemalt mina ei kuulnud.. Äkki läheme nüüd välja ja vaatame, kus me asume? Ma loodan, et nad meile peale ei satu." "Jah, ma olen nõus. Aga ettevaatlikult ja vaikselt." vastas Miranda.
Tüdrukud avasid ukse ja astusid välja. Neil oli üpriski külm, oli ju talv. Maas oli jää ning natuke ka lund. Nad jalutasid ringi. Poodide vaateakendel oli saksakeelne jutt. Järelikult olid nad mingis Saksamaa linnas. Aga hetkel polnud vahet, kus nad asusid, vaid see, et nad saaksid kuskile varjule. "Kui me mingit paremat kohta ei leia, lähme tagasi putkasse, eks?" ütles Miranda Yelainele. "Jah, just nii" vastas Yelaine. Nad istusid ühte toidubaari. Tegelikult ühest kohvikust nende "seiklus" algaski ja seega olid nad nüüd ettevaatlikud. Kui teenindaja, õnneks nüüd naissoost, oli nende juurde tulnud, vastasid nad naeratades (inglise keeles): "Thank you, but we don't want anything!" Ning naine lahkus. Nad istusid seal nii tund aega, rääkisid juttu. Kuid nad pidasid ebaviisakaks sinna kauemaks jääda, ning lahkusid. Nad kõndisid mööda talviseid tänavaid ning jõudsid lõpuks parki. Nad istusid pingile ja mõtlesid. Mõtlesid selle halva "reisi" üle. Peale pargis olemist jalutasid nad veel linnas, astusid mõnda teise kohvikusse ja rääkisid. Lõpuks oligi juba õhtu.