Päikesepaiste » 1. osa (7)

„Kas keegi on kodus?“ hüüdsin ma. Võtsin saapad jalast ja tormasin esikusse. „Uuuu, kas keegi on kodus?“ Vastust ei tulnud, järelikult ei ole. Haarasin oma õlakoti ja jooksin trepist üles. „Nii.. mis õppida on?“ mõtlesin ma, kui avasin koolikoti.
Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et midagi ei olnudki õppida. Kõik oli kuidagi veider. Kedagi polnud kodus, midagi polnud õppida.. nagu tahaks maailm, et ma tuleksin millegi peale.. takistused on kadunud.. millegi ees. Mille? Ei tea. Noh, läksin siis elutuppa, et vaadata, mis telerist tuleb. Ei tulnud sealtki midagi. Igav. Igav. Ainus võimalus on veel õue minna. „Jah, just sinna ma lähengi,“ mõtlesin ma. Taaskord kasutasin ma treppi, et liikuda kahe korruse vahel.
Ilm oli päris kena ja palju riideid ei olnudki vaja selga panna. Astusin siis maja uksest välja. Meil on väike, hubane, kollane maja. Ma elan koos emaga, ta on kunstnik. Mu kodu on selline.. kuidas öelda.. ka kunstiku hingega. Rõõmsameelne, hele, päikeseline. Kõikjal on erinevad kunstitööd, maalid.. Mulle see päris meeldib, ehkki vahest tahaks midagi moodsat.. puhast.. läikivat.
Igatahes, kaua ma sellele punktile pidama ei jää. Sammusin edasi ja mõlgutasin oma mõtteid, kuni leidsin end kõndimas ühe metsa poole. Puudel olid peal veel õrnad lumest katused.. kuid sellest vaatamata ei olnud mets pime, sest päike paistis läbi puude ikkagi maha. Mõtlesin, et asun ka metsa sisse.. vaatan, mis seal on, naudin loodust. Läksingi. Mets oli ilus, sammal oli märg.. nägin ühte hiirt ja sibamas.. ei teadnudki, et hiired metsas elavad. Aga.. kaugel paistis üks imelik läikiv must asi. Läksin lähemale... huhh, kui veider! Ja imelik oli ka.. seal oli üks küngas, millel olid mustad läikivad kivikesed. Päris suured... ja künkal oli ka üks luuk.. huvitav! Vaataks sisse? Ei tea.. ei julge. Ikka tahtsin. Ja hüppasingi. Käis suur „pots“, kui maha olin kukkunud. Jah, keegi oli seal..

Autori kommentaar »