Mike ja mina (3)

Mike ja mina

„See veel.. ja see,“ pobisesin ma, toppides oma rohelisse seljakotti järjest asju. Nimelt täna hommikul koopasse vaadates, nägin seal kohe hoiatussilti, millel oli kirjas täpselt nii:

„Tähelepanu lugupeetud koopakollid!

Mängukoopa saatkond Mochreawi mäestikus on meile teatanud, et meie oma piim on sattunud Mochreawi halastamatu armee kätte ning piima meile kauaks ei jätku!

Ootame Koopakollide Ohutusametisse 2. aprillil kell 14.00 vabatahtlikke, kes oleksid nõus võitlema Mochreawi armeega. Vajalik on jõud ja enesekindlus, sest kaalul on terve koopa elu!

Täname,
Mängukoopa Ohutusamet“

Lugedes seda, teadsin ma kohe, et lähen vabatahtlikuks. Asi oligi nii kaugele jõudnud, et pakkisin asju, et järgmisel päeval minna Ohutusametisse tutvuma reeglite ja infoga. See päev jõudis kiiresti lõpule ja varsti oligi öö käes. Heitsin voodisse pikali ja mõtlesin homse päeva peale. „Homme lähen retkele, koopa nimel!“ mõtlesin ma.

Hommikul ärkasin äratuskolli suure hüüde peale. Ta äratab koobast igal argipäeval kell kuus hommikul, et kõik tööle jõuaksid. Ärgates panin selga retke riided, paksud ja soojad. Alussärk, tavaline pluus ja kampsun. Alumiseks pooleks retuusid ja matkapüksid. Need viimased olin saanud sünnipäevaks. Õhukesed sokid alla, villased peale ning olingi valmis. Kammiga paar tõmmet juustes ja patsikumm pähe. Oligi kõik. Võtsin toanurgast eelmisel päeval pakitud seljakoti ning tormasin alla kööki. Ema oli mulle valmis teinud #!?!#o ja võileivad, ta ise oli juba tööle rutanud, nii nagu alati. Sõin kõik kähku ära ning tegin ka endale kaasa veel võileibu ning tee, mille valasin termosesse. Kõik söök kotti ja olingi minekuvalmis. Haarasin nagist paksu jope, ning täpilise mütsi. Jalga panin paksud saapad ja võtsin kätte koti. Astusin välisuksest välja ning keerasin ukse lukku. Kõndisin terve tee Ohutusametisse jalgsi ning sinna jõudes olin surmväsinud. Õnneks oli ooteruumis mõnus diivan, kuhu kohe istusin. Vaatasin veidi ringi. Nii paremal kui ka vasakul paiknesid kollid, kes kõik olid valmis võitlema kodukoopa eest. Lõpuks oli ka minu kord vestelda ohutusülem härra Rioga. Astusin kabinetti number 101. „Tere, võta istet,“ lausus ta. „Ilmselgelt tulid sa meie koobast päästma. Kas pole nii?“ Vaatasin natuke hirmunult talle silma, sest härral oli vali ja kartustäratav hääl. „Jah, tulin küll, kui aus olla,“ vastasin ma. „Tulin kuulutuse peale ja tahan väga, et meie piim jälle vaba oleks.“ Härra mõtiskles veidi ning lõpuks ka vastas. „Tore, just sellist suhtumist me tahamegi. Säh, võta see võti ja mine lendpiisonite hoidlasse ning vali endale sealt üks. Piison aitab sul läbida pikki vahemaid ning kuna nad on koolitatud, siis vajadusel ka teed juhtida ning kui sinuga midagi juhtub, esmaabi anda..“ Võtsin laualt võtme, mille hr. Rio sinna peaaegu visanud oli ning suundusin uksest välja. „Aitäh,“ ütlesin lahkudes ning panin ukse kinni.

Lendpiisonite hoidlasse sisenedes pidid mu kõrvad peaaegu lõhkema. Jutt, mis piisonite suudest välja tuli, oli väga vali. „Tere,“ ütlesin ma vaikselt. Ilmselt ei kuulnud seda keegi. Astusin esimese piisoni juurde. Ta oli väga viisakas, kuid minu arvates liiga õrn. „Ole mureta, keegi võtab sind nagunii, sa ei kujuta ette kui pikk järjekord seal koridoris on! Lendpiisonitest jääb ilmselt puudugi!“ sõnasin ma piisonile vaikselt. Läksin järgmise piisoni juurde. „Tere,“ ütlesin ma talle. „Tere,“ kõlas ka vastu. Piisonil oli tugev ja enesekindel hääl. Ka viisakust ei olnud tal puudu. „Mis su nimi on?“ küsisin piisonilt. „Mike,“ vastas ta uhkusega. „Kas oleksid nõus tulema minuga rännakule? Sa tundud väga tore olevalt. Lisaks ka viisakas, ilusa välimusega, tar..“ Mike peatas mu jutu ning karjus: „Jaa! Loomikult olen!“. Selle hüüde peale võpatasid kõik piisonid korraks ning vaatasid Mike'i. Peatselt oli aga jutt jälle vali. „Tule siis minuga,“ ütlesin Mike'le ja vabastasin ta ketist. Sammusime uksest välja, Mike minu kõrval peaaegu hüpeldes. Mul vedas, et olin piisoni nii kiiresti leidnud.

Tee Mochreawini oli pikk. Kõndisime võluteeni, millele astudes ei näe meid enam keegi ja algab lõputu retk. Lisaks pole sealt enam tagasituleku võimalust. Enne teele astumist peatusime korraks. „Kas oled kindel, et tahad minna?“ küsisin Mike käest. Ta vastas kindla jaatusega ning koos me seda tegimegi. Astusime teele ning järsku oli ümbrus hoopis teistsugune. Tee, millel olime, näis ulatuvat silmapiirini. „7 päeva päästmiseks,“ laususin raskelt ning astusin edasi veel kindlama sammuga, kui ennist.

Kell oli umbes pool neli, kui jõudsime väikese sildini tee ääres, kus oli kirjas:

„Hävitusrünnak!

Tulge valitusele vastuge ja vältige koopakolle. Kuulutame täieliku viha Mängukoopa vastu ja keelame oma riigi elanikel sinna siseneda. Lisaks võtsime pantvangi Piima, kes peab meile rääkima kogu info Mängukoopast. Nõrgimad kohad ja salasissepääsud, mis aitaksid meil koopa hävitada.

Täname lugemise eest,
Mochreawi valitus“

Ma olin hirmunud. Mõtlesin, kui kiiresti nad siis meie koopariigi püüavad vallutada ja palju meil tegelikult aega on..? Ma ei tahtnud endale tunnistada, et vähe. Tõesti vähe. Küpsisearmee on tugevaim maailmas ning nendega on üsnagi raske võidelda. Rääkisime Mike'iga erinevatest asjadest, kiirusest, võitlusest ja paljustki muust. Järsku tulid meile aga vastu küpsisemamma koos küpsisepojaga. Nad põrnitsesid meid kurjalt ning nende silmad olid kui laserid, mis panid meis hirmu tundma. „Peaksime kiirendama. Äkki ma saaksin mõnda aega sinuga sõita? Olen suhteliselt väsinud,“ küsisin ma Mikelt. Ta lendas kohe minu pole ja lausus: „Muidugi, hüppa aga selga!“. Just seda ma tegingi. Lendasime edasi, edasi, edasi, kuni jõudsime Küpsistemaa Mochreawi äärelinna piirile. Olime valmis tuliseks võitluseks.

Piiri ääres olid ka küpsispiirivalvurid. Nad olid sokolaaditükkidega ja just see sort on teadaolevalt tugevaim, nad ei pudise niisama laiali. Küsisime viisakalt ühe valvuri käest nõnda: „Tere, kas me saaksime rääkida küpsistemaa printsessi Küpsessana IV-ga?“ Valvur, keegi ei ta, mispärast, aga hakkas kohe mõõgaga ähvardama. Õnneks me seda ei kartnud, kuna see ei olnud metallküpsistest tehtud, viimase löögiga võid pikali kukkuda ja siis viiakse sind hüpnotiseerimisjumala juurde, kes hüpnotiseerib sind nii, et sa hakkad täielikult küpsiseid pooldama. See ongi kardetuim viis võitluse juures, aegade algusest peale. Lendpiisonitel on aga üks vahend veelgi võimsam. Nimelt saavad nad oma sabaga anda hoope, mis on väga valusad ja tugevad. Panevad võdisema iga küpsise, mõned pudenevad aga üleüldse puruks ja neid siis enam ei ole. Õnneks ei tea küpsised piisonite võimetest midagi. See valvur, kelle juurde meie sattusime, oli aga suhteliselt nõrk ning mõne vaeva ja trikiga saime tast kergemalt lahti.

Edaspidine muutus aga järjest raskemaks. Peale piirivalvureid olid uksevalvurid. Küpsiste suur armee asub vangikongi kõrval, seal istub ka piim ning just teda ongi ju kõige rohkem vaja valvata, kui sooviks on see, et vaenlased oma sõpra kätte ei saaks. Kuid ka lossisissepääsude juures olid paar valvurit. Nemad olid aga juhuslikult magama jäänud ning meie Mikega mõtlesime, kas nii kerge see ülesanne siis ongi? Meie plaan oli rääkida printsessiga, kes praegu riiki va#!?!#eb, kuna tema isa oli reisil, kaugel ära. Nii me siis läksimegi, vaatasime silte, kus pool on kuninglikud magamistoad ja liikusime sinnapoole. Magamistubade koridori ees oli ka küpsistekontroll, tema küsis isikuandmeid ja kes me oleme. Näitasime „kutset“, mille Mike teel oli valmis kirjutanud, mis muidugi tõeline ei olnud. Kuid kontroll – oh seda hajameelsust – lasi meid sisse. Miks on küpsised palganud alluvaid, kes kohe mitte ei sobi oma ametipostile? Keegi ei tea. Ka sellest kohast saime üle. Nüüd oli järel vaid rääkimine printsessiga. Kartsime seda väga, sest printsessid on tavaliselt upsakad ja käsutavad, samas ka ülbed. Printsessitoa uks oli lahti, ning viimased julguseraasud kokku võttes, tõmbasime ukse lahti ning vaatasime sise. Pilt oli just nimelt selline:

Printsess Küpsessana istus oma pehmel voodil. Tal olid seljas siidjad riided, ise aga roosilisanditega küpsis. Me hiilisime, vaikselt ja rahulikult, tema juurde ning haarasime ta käest kinni. Mike hoidis teda kinni ja mina rääksin.

1.„Tere Küpsistemaa printsess Küpsessana IV! Mina olen Laura, tema aga piison Mike. Ärge kartke meid, me oleme küll Mängukoopast, kuid me ei tee kellegile midagi hirmsat, vaid tahaksime hoopiski teiega pisut rääkida. Kas te olete nõus?“ Printsess vaatas imestunult meile otsa, ning siis ütles oma kõrge, üldiselt selge, kuid seekord hoopiski judiseva häälega paar sõna. „Ee.. tere.. Väga tore tutvuda.. aga..“ „Mis aga?“ küsisin mina. Mike kortsutas kulmu ja leidis, et teda ei olegi vist vaja kinni hoida, lahke ja helde nagu ta on. „Aga.. me oleme ju teie vaenlased.. kuidas te kontrollidest ja valvuritest läbi saite?“ Ta kõne oli juba palju julgem ja selgem. „Heh.. nendest oli ausalt öeldes kerge läbi saada. Valvurid olid nõrgad, uksevalvurid magasid ning isikukontroll oli hajameelne ning luges korrektseks kutset, mille olime täiesti juhuslikult vastuseid ning lünke täites kirjutanud..“ Printsess mõtiskles veidi, ning vastas siis. „Väga tore, et tulite. Mul olid juba täiesti segased mõtted. Nimelt ei taha ma ise üldse teie riigi vastu olla, kuid on üks probleem. Mu isa on väga sõjahimuline ja kuri. Tema käseb mul anda just nimelt selliseid korraldusi, seniks kuni tema ära on, muidu ei pidavat ta minuga enam üldse rääkima ja ka pärijaks valib ta siis teise tütre, Küpsessliina, ehk minu õe. Ometi ei saa ma sel juhtuda lasta, kuna ta pole just kes teab kui hea va#!?!#eja. Ma ei tea, kuidas käsklustest vabaneda, minu kauaaegne unistus on minna Mängukoopasse kollikestega lõbutsema, kuid ilmselt ei sallitaks mind seal, kuna meie võitleme ju siiski teie vastu..“ Ma mõtlesin veidi, täiesti imestunult. Mind oli kui kurikaga pähe löödud, mõtted täiesti teised.. „Meie koopa ainus soov oleks see, et te laseksite piima lahti, kuna ilma nendeta meie riik elada ei saa. Peale seda oleks juba väga kerge sõprussuhteid luua.“ Printsess vastas kähku ja äkiliselt: „Ma pean tegutsema! Ma ei taha, et koobas sureks minu isa rumalate otsuste pärast. Alati ei pea tema otsustama! Pealegi, õigus jah, Küpsistemaa kuninga või kuninganna otsustelangetamis-õigus saab hoopiski läbi, kui isik on 80 aastane ja just seda ta on! Lähme teeme kohe kõik korda, annan käsklused kõikidele valvuritele piim vabastada! Läki!“ Nii me läksimegi, printsess ees, meie taga. Olime õnnelikud, et suutsime koopa taas õnnelikuks teha. Just nii see lugu lõppeski. Printsess tuli pärast otsust meiega Mängukoopasse ning tutvus paljude toredate kollidega. Koopakollid said teada otsustest, mis ta pidi langetama ning nad ei olnud printsessi peale enam kurjad. Kuningas Küpsosto II, kes oli Küpsessana isa, pidi reisilt tagasi jõudes tunnistama, et tal ei ole enam õigust otsuseid langetada ning nüüd on see printessi kaelas. Kuningannaks saab ta siis, kui leiab endale kaaslase ehk abikaasa.

Mõned kuud pärast Mängukoopasse naasmist seisis ajalehes uudis:

Meie oma rikkast aadliperekonnast pärinev prints Mänguloso VI abiellus Küpsistemaa printsessi Küpsessana IV-ga, ning nüüd on nad õnnelikult koos ja abielus. Küpsistemaa ja Mängukoobas on ühinenud ning sõprussuhted tagatud! Elagu Mängukoobas ja Küpsistemaa!

Head suve jätku,
soovivad ajakirjanik Kümpu ja tema abilised!

Autori kommentaar »