Skemreelid VII osa (2)

Ma panen end üsna paksult riidesse , kuigi mul vahet pole mis ilm eriti õues on aga inimesed võivad kahtlustama hakata.
Kell on juba 18.50 , meie maja on Pärnust väheke väljas metsatuka sees , aga lahe ääres.Üsna kena koht.Ma lähen veeäärde ja hakkan jooksma.Mõneminutiga olen juba üsna lähedal rannapromendaadile , kuid siis ma peatun kiirelt ja muutun läbipaistvaks - see on mu võime.Ma liigun üsna vaikselt edasi ja vaatan , et kaugemalt , rannapromenaadi otsast hakkas keegi jooksma, nagu mina, sama kiirelt. See on absurd !Siin ei saa olla rohkem Skemreele, kuid siis ta hakkas kõndima ja ma sain aru , et see oli Robert.Peas mu mõtted läksid veel rohkem segaseks.Õnneks keegi ei näinud meid kumbagi, kuna suht halb ilm on.
Ma olen rannapromenaadi alguses ja vaatan kuidas Robert üsna kiirel ja sujuval sammul läheneb.Mul on peas tuhat küsimust mida temalt küsida ja ma tunnen , et mu nahk hakkab külmemaks tõmbuma.Ma ärritun tasapisi.

"Tere õhtust !" ütles ta ettevaatlikult.
"Hei !" ja vaatasin talle üsna trotslikult silma.
Me hakkasime kõndima mööda promenaadi selles suunas, kust ta tuli.
"Mul on sulle paar päris imelikku küsimust ja ma tahan neile kindlat vastust." alustasin ma.
"Lase tulla, aga ma ei saa lubada, et ma kõikidele vastan." lausus ta juba natukene lõbusamal häälel.
"Esiteks, sa jäid vahele oma jooksmisega.Ma küsin sult otse, kas sul on meie perega sugulusi ? " mu küsimus kostus väga vaikselt, kuid tundus , et ta kuulis seda ideaalselt.
"Teie perega sugulusi ? Ma jooksen tavaliselt. Mis on pistmist sel teiega ? Kus sa mind jooksmas nägid " vastas ta üsna süütu näoga.
"Ma nägin sind just siia jooksmas, tohutul kiirusel. Inimesed ei suuda nii joosta , ütle kes sa oled ?"ma ärritusin veel enam , mu nahk oli peaaegu sama külm kui tema oma.

Jätkub.

Autori kommentaar »