Minu teravad hambad - XXIV osa (6)

Palun loe autori kommentaari


"Mulle hakkab see naine juba väga närvidele käima." sisitas Sharlene jooksupealt. " Kust sa teadsid, et ta kavatseb meid musta energiaga rünnata?" küsis NIcholas hetkeks peatudes.
"ME EI PEATU!!!" karjus Sharlene oma abikaasale ning nad jooksid mööda kõrvaltänavaid edasi. "Me tapsime ta ju ära. Mis meil enam temast?" küsis Nicholas kui nad edais jooksid "Me peame Emeraldi juurde jõudma." sõnas naine ihstalt. Nicholas noogutas ning korraga võis eemalt näha majade vahelt välja ilmumas kahte inimest, kes äkitsi ühel katusel maandusid ning siis edasi itta jooksid.

***

Emerald peatus pimeduses ühe kõrge pilvelõhkuja ees, mille tipp ulatus üle pilvepiiri. Kiire liigutusega haaras tüdruk oma taskust noa. Hetke pärast pööras ta pead äkiliselt endast vasakule. Nagu jahtipidav kiskja jõllitas ta varjudes olevat meest.
"Mida sa sealt eest loodad leida?" küsis mehe unelev hääl.
"Ma ei looda midagi. Ma tean, et Sapphire ootab mind seal." vastas ta jäigalt. "Emerald. Ma tahan, et sa teaksid... Minu tunded pole kuhugile kadunud... Ma tunnen s e d a endiselt sinu vastu." jätkas ta ebatavaliselt nurruval toonil. Talle ootamatult hakkas tüdruk laialt ja mõnitavalt naerma "Mina vihkan sind k a..."
"Aga ma ei..." ei jõudnud ta lõpetada, sest Emerald hüppas äkitselt läbi klaasuste, nii et vastuseks kajas ainult kõrvulukustav klirin.


***


"Ma ootasin sind Emerald." sõnas leebel toonil Sapphire oma ema suu läbi. Emerald jõllitas teda lõikaval pilgul, kuigi tema silmadest polnud alles midagi peale hõbeda.
"Ah nii... Ma näen, et keegi on sinust südame välja võtnud. Tundub, et kavatsed seekord ohverdusi teha." sõnas Sapphire lustlikult
"Minu teravad hambad on veel noored..." sõnas Emerald pühalikusega.
"Ega mitte ometi jälle see vana ja kulunud luuletus. Kas sa tüesti ei suutnud midagi paremat välja mõelda?" irvitas tüdruk kuldset nuga näppides.
"Minu teravad hambad on janus..." sõnas Emerald Sapphire juttu tähelepanemata.
"Otseloomulikult on kui sa ei toitu nii nagu meile kombeks." muutis Sapphire korraga oma sinised silmad kulla tooni.
"Minu teravad hambad nõuavad verd." ei lasknud ta ennast millestki häirida.
"See on juba totter." jäi Sapphire seisma ning vaatas Emeraldi üleolevalt.
"Minu teravad hambad tahavad sind!" karjatas ta kui tegi pika hüppe Sapphire poole. Sapphire tähelepanu oli hajunud ning ta ei märganud Emeraldi äkilist rünnakut, seega sai ta käsivars õrnalt haavata.
"Ah, et tahad nugademängu. Vabanda, aga seda tehnikat armastasin ma lapsepõlves." sõnas ta näol endiselt mürgine irve. Korraga märkas Emerald õhus värelevat musta energiat Sapphire käte ümber. Ta pööras vapustunud pilgu Sapphirele, kust ta sai vastuseks õela irve.
"Sa kasutad musta maagiat? Ja ise oled veel jumala tütar!" sõnas Emerald jälestustundega. "Oh ei Emerald. Ma olen Saatana tütar ja tema maailmas on see lubatud." ütles Sapphire vaikselt ning saatis korraga musta energia Emeraldi poole teele. Instinkidest vallutatud tõstis Emerald oma noa lapiti energia poole "Defensio atque micans..." Kohe kui energia hõbedast nuga puudutas sai mustast valge ning see põrkus tagasi Sapphire poole. Tüdruk põikas eest.
"Olgu... Nuga noa vastu... Õde õe vastu... See kord olgu aus mäng." sõnas Sapphire tõsiselt. Ta võttis vöö vahelt noa ning ajas ennast sirgu. Seda sama tegi ka Emerald. Kestis hetk vaikuses. Kõlas viimane sügav hingetõmme mõlemate kopsudest ja siis nad ründasid. Mõlemad olid nende nugadega osavamad kui milleski muus. See oli nende ala olnud sajandeid. Need noad loodi enne kui maailm, milles me elame. Need noad olid täis mälestusi. Need noad olid nende minevik, olevik ja tulevik... Need noad olid talletanud nende hinge.
See kestis võitlus minuteid, kuni viimaks said minutitest tunnid kuni viimaks võis näha hämaruse kadumist. Päike ei olnud veel tõusnud, kuid taevas oli selleks juba valmis. Äkitsi ilmusid pilvelõhkuja katusele Sharlene, Nicholas ja Arikates. Sharlene tahtis Emeraldi juurde joosta, kuid Nicholas pani talle käe ette ning heitis oma naisele keelava pilgu. Tal oli õigus. See polnud nende võitlus, see oli võitlus, mis oleks pidanud toimuma juba sajandeid tagasi. See oli võitlus, mis otsustas kogu maailma saatuse...
Korraga nad lõpetasid. Korraga jäid nad seisma.
"Me jäämegi nii võitlema Sapphire. Me oleme võrdsed..." sõnas Emerald põlvili kukkudes "See on vale." sosistas Sapphire nii vaikselt, et Emerald ei saanud teda kuulma. Äkitsi võttis Sapphire ennast kokku. Ta jooksis ning siis... Päiksetõusuks valmis oleva taeva tagant puudutasid maad esimesed päikesekiired, justkui oleks maailm taassündinud. Justkui oleks kõik uus ja kõik vana jäänud selja taha. Selle ühe hetke jooksul, kus maailma puudutasid esimesed päikesekiired. Kõlas vaikuses kaks valustat torget kõhtu. Kaks õde toetusid üksteisele. Mõlemad toetamas kätt noale, mis puhkas vaikselt õe kõhus. Korraga puudutas päikene nende füüsilist keha. Tüdrukud sulgesid silmad. Nende ümber kerkis tohutult suur hõbedase ja kuldse segu energiaväli. Oli tunne nagu öö ja päev saaksid üheks. Kuld ja hõbe segunesid.... Ja korraga kajas kahe tüdruku suust vali karje.... Nad tõmbasid oma noad välja... Energiad imbusid tagasi nende kehdesse, kuid nüüd sai hõbedast kuld ja noorest vana... Nende hinged vahetasid keha. Korraga läbis maailma energiavõpatus ja kaks jumalannat avasid silmad. Kogu maailm oli täis kulda ja hõbedat sära. Nende aurad hõõgusid nii eredalt, et Nicholas, Sharlene ja Arikates olid sunnitud sulgema oma silmad. Hetke pärast võis märgata, et nende kohal, kus oli taevas veel pilvine, moodustus ühtlane, selge ja sinine taevaring. Kuldne ja hõbedane sära ulatusid läbi selle ning tühjast pilveringist sai värav.... Värav jumalate sünnipaika...

Autori kommentaar »