Kiri tõele (5)

Sinu lahkel palvel ma astun tagasi.
Sinu pehmel pilgul ma loobun.
Sinu valgel palel ma valetan...
Ma valetan ja jooksen minema.
Põgenen sinu headuse eest.
Põgenen sinu lahkuse ning helluse eest.
Sinu külm soojus oli liialt soe, et olla tõsi.
Sinu sära silmis oli liialt kaua pimeduses.
Nüüd ma enam ei usu.
Ma ei kuulu enam huntide sekka.
Seal on liiga pime, et sellega harjuda.
Ma valetan, et kuuleksid tõde.
Ma põgenen, et mind viimaks leiaksid.
Ma kardan nuga, mida käes hoiad.
Kardan, et haavad ei kasva iial kinni.
Ma ei usu sind...
Ma ei usu valgust ega hellust,
sest sa oskad teha ainult haiget.
Sinuga ei ole võimalik harjuda.
Sind ei ole võimalik uskuda,
sest varem või hiljem
torkad sa noa mulle südamesse.
Ning sinust saab mu mõrvar. Kuid sa ei hooli.
Õiglus on see mille eest sa seisad
ning mina langen valede rüppe.