Raamatu võlu (5)

Elas kord printsess Amelia. Tema elu oli ääretult igav ja üksluine . Selle eest oli ta väga suur raamatusõber. Tema päevad möödusid kuninglikus raamatukogus lugedes. Talle meeldisid raamatud seiklustest, heatahtlikest inimestest ja fantaasiamaailma olenditest. Kahjuks polnud see reaalsus, ta pidi selles maailmas elama ainult oma mõtetes. Iga öö oli tema jaoks tõeline piinakamber, sest siis hakkas ta mõtlema tõsielust. See oli tema silmis nagu üks suur must auk, kuhu mahub ainult kurjus ja poliitika. Kõige muu jaoks seal aga ruumi ei olnud.
Ühel päeval läks Amelia tagasi oma raamatute juurde ning otsis välja uue raamatu, mida lugeda. Oma avastuseks oli ta läbi lugenud kõik raamatud, mis tema riigis olemas olid. Ta istus ahastades laua taha ning valas oma siidpehmetele kätele pisaraid. „ Ma ei suuda elada, kui mu ümber on kõik nii must ja masendav,“ lausus ta vaikselt ning kallistas hellalt oma lemmik- raamatut. Aga ootamatult lõi printsessi isa uksed lahti ja hüüdis: „Tütreke, ma sain sulle raamatu! Seda on ainult üks eksemplar terves maailmas. Ma leidsin selle kolikambrist, sinu ema asjade hulgast.“ Printsessi süda täitus rõõmuga. Tüdruk haaras raamatu ja embas isa südamlikult. Ta luges pealkirja: „Teekond sinna, kuhu tahad minna.“
Printsess palus isal toast lahkuda ning avas raamatu. Raamat oli aga tühi!
Seal oli ainult üks lause: Sule silmad ja lausu: „Teekond sinna, kuhu tahan minna!“. Printsess järgis raamatu juhiseid ja silmi avades oli ta keset väikest linna. Tema ümber olid inimesed, kes talle lehvitasid ja naeratasid.
Printsess oli ehmunud, kas ta tõesti sattus sinna, kuhu ta väga tahtis minna?
Amelia läks ühe väikse tüdruku juurde ja päris: „Vabandage ega see siin paradiis pole?“ Tüdruk vaatas teda,uuris tema riietust ning lausus selge häälel: „Paradiis mitte, aga väikelinn küll. Te viibite Võhma linnas.“ Printsess tänas tüdrukut ja jalutas mööda mereäärt edasi. „Kas tõesti on olemas ka kohti, kus pole kurjust ja halbu inimesi?“ arutles ta omaette. Ta nägi enda ees ühte väikest raamatukogu, see oli selline väike kollane maja punase katusega. Amelia astus uksest sisse. See oli nagu soe külalistemaja erinevalt tema kuninglikust raamatukogust, mis oli väga uhke ja modernne. Ühes toas oli neil koht, kust sai raamatuid laenutada. Teises toas oli paik, kus lapsed said aega parajaks teha - seal olid lauamängud, televiisor ja multifilmid ning muidugi ka raamatud. Kolmandas toas olid aga padjad, üks raamaturiiul ja laud, mille peal olid saiakesed ja kuum tee. Lapsed istusid patjadel ning jälgisid midagi. Printsess ei näinud õieti, mida nad vaatasid ning ta piilus üle ukseläve. See oli prints. Tal oli peas kroon, seljas uhked rõivad ja vööl rippus mõõk. Ta jutustas lastele oma vapratest tegudest, kuidas ta on päästnud printsesse ja tapnud suuri lohesid. Amelia aina kuulas ja kuulas ja ütles lõpuks vaimustunult: „Kui ma ainult teaksin teie nime!“ Lapsed ja vapper prints vaatasid teda jahmunult. Prints saatis viisakalt lapsed toast ära ja kutsus Printsess Amelia sisse. „Mina olen Artur, kuidas teie nimi on?“ lausus prints ja võttis oma krooni peast. „Mina olen printsess Amelia. Ja ma sattusin siia juhuslikult ning ma vist ei eksi, kui ütlen, et see on raamatukogu?“ „Te olete siis printsess? Ma mõtlesingi, et miks nii veidrad riided. Olete ka näitleja või mingi jutustaja?“ küsis prints väikse muigega. Amelia ei lasknud tal jätkata, vaid lausus: „Ei, te saite valesti aru. Ma olen päriselt printsess ja mu isa on kuningas.“ Prints vaatas tüdrukut, katsus ta laupa ja lausus: „Noo olgu, teeme nii, et te tõesti olete printsess, aga mina pole kohe kindlasti prints, ma pean lastele lihtsalt selles kostüümis mängima vaprat troonipärijat, kes teeb suuri kangelastegusid.“ Printsessi taevasinistest silmadest hakkasid pisarad voolama. Ta nuttis, kuni palus printsil enda jutt ära kuulata. Nad istusid pehmetele patjadele ja Amelia jutustas oma üksluist elulugu.
Kui printsess oli lõpetanud, sõnas Artur: „Et elu oleks ilus ja lõbus, tuleb see ise selliseks teha. Raamatud on küll head asjad, aga kui sa nendest kaugemale ei näe, siis pole sellest ju kasu. Tõuse üles oma sarkofaagist ja hakka elama, küll need seiklused su siis ise üles otsivad.“ Tüdruk naeratas helgelt ja viskas ennast patjade sisse pikali, sest tundis korraga kergendust.
Oli möödas kuu, printsess oli õppinud köögis toimetama, koristama ja muid majapidamistöid tegema. Printsess jutustas lastele raamatutest, mida ta oli lugenud ja andis vahel neile ka koolitunde, (ta oli ju väga haritud tütarlaps), selle eest lubati tal elada raamatukogus, sest ta palka ei nõudnud, ainult peavarju ja toitu.
Nad elasid koos printsiga õnnelikult päevani, mil printsess minestas ja uinus pikaks ajaks. Arst ei osanud midagi teha ja tunnistas Amelia surnuks. Ühel päeval märkas Artur, et tüdruku öökapis on raamat, mille pealikirjaks oli: „Teekond sinna, kuhu tahan minna.“ Prints avas raamatu ning luges selle loo lõpuni. See jutustas täpselt seda sama lugu, millest printsess talle rääkinud oli, kuid raamatus räägiti ka ühest asjast, mille printsess oli mainimata jätnud. Artur sai teada, et päeval, mil printsess sündis, tuli kurjuse vari Ibrahim hälli juurde ja ütles: „Kui täitub selle tütarlapse unistus, siis matku tema hinge surmav masendus. Kuid tahtes leida lõppu head, ta oma pisaraid siis jooma peab.“
Prints jooksis alla tuppa, kus nad kohtusid. Seal patjade peal lamaski printsess. Prints luges talle ette kurva peatüki raamatu algusest. Amelia silmad täitusid pisaratega. Prints korjas need peekrisse ja valas need talle ettevaatlikult suhu. Artur ootas hetke ja ootas teisegi, kuni printsess neelatas, avas oma silmad ja embas õrnalt printsi. Nõidus oli kadunud ning printsess ja prints elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.