Kurjuse ohver (10)

Ma olen Jhonny Low. Mul on suurepärane naine ja kaks eeskujuliku last. Minu kodu on ehitatud mu oma kätega. Olen näinud kõvasti higi ja vaeva, et saada endale suurepärane maja. Mul pole võlgu ega pangalaenu. Ma pole kunagi varastanud, suitsetanud, narkootikume tarbinud. Ma pole kunagi ühtegi kuritegu sooritanud. Ma ei istu promillidega rooli. Minu töö peab minu perekonda üleval. Minu vanemad on suurepärased ja minu naise vanemad on suurepärased. Ma olin väikse poisina eeskujulik õpilane ja igati suurepärane poeg. Ma olen oma töös edukas ja oma naisele truu mees. ma ei peta ja mis veel olulisem ma ei valeta.


See...on üks suur...jamps! Aga paremat ma lihtsalt ei suutnud.

See kõik algas 1955 aastal. Ma olin oma kodus Pariisi vanalinnas meie uhkes korterelamus, mis andis välja maja mõõdud. Lugesin ajalehte, vaatasin kuidas lapsed loevad raamatut ja mu naine meile ühtusööki teeb. Kõik oli suurepärane. Minu naine Mariella ei esitanud tüütuid küsimusi. Minu lapsed ei seganud minu õhtust lehe lugemist. Oli kevadine aeg ning väljas kõik õitses. See oli parim aeg Pariisi tänavail.
Ma nautisin meie luksuslikku kodu ja minu luksusliku elu. Kõik oli hea ja kõik oli suurepärane, kuni ma kuulsin.
"Kallis! Mis pag*nama päralt veel see on?"
üritasin rahuneda
"Kallis äre vannu laste kuuldes. Rahune maha ja näita mulle mis kiri see on"
vaatasin pealkirja. See tuli kohtust.
See oli läbi. Minu elu varises kokku. Valedest jätkus ainult viieteistkümneks aastaks. Mariella krabas kirja mu käest ning rebis selle raevunult lahti. Silmad tõmblesid tal üle selle kirja. Lõppu jõudes ta neelatas. Toetas käe lauale ning küsis:
"Georg Woland?"
üks käsi toetumas laule ja teine puusa ma nägin, kuidas ta oli kohe nutma puhkemas.
"Ma võin seletada"
Ka lapsed olid selleks ajaks kööki jõudnud. Me võtsin kirja kiiresti laualt ja lugesin kuritegude nimekirja.

Viis juveelipoe vargust.
Seitse Panagaröövi.
Neli muuseumi rööv.
Kolm pommiähvardust.
Narko diilerlus.
Relvaäri
Kolme kordne dokumentide võltsing.
Üheksa autovargust.
On olnud liige Vene maffias.

Marielle istus köögi laua taha ning lausus iroonilsielt käed risti rinnal:
"Eks seleta siis."
ma potsatasin samuti toolile ning asusin oma perekonnale rääkima räpast lugu oma minevikust.



Oli aasta 1910 kui ma sündisin.


MArielle segas kohe vahele: "Kas sa siis polegi 40?"
"Ei." vastasin kiiresti et saaksin jätkata. Nägin et tal on tahtmine midagi veel lisada, aga ma lõikasin tema sõnad.

Ühesõnaga. Ma olin väike poiss. Minu ema oli Pariisi tuntud prostituut ja isa mul polnud. Ma elasin kodus harva. Ainult talviti kui külm oli. Muidu hulkusin tänavail. Kui ma olin viieaastane, nägin ma pealt kuidas mu ema üritas enesetappu teha. Palus mul veel nööri pingul hoida, et ikka kindel surm tuleks, muidugi ma ei teinud seda, vaid lõikaisn nööri pussiga läbi. kooli mind otseloomulikult ei saadetud. Ma käisin akende taga kuulamas ja tegin endale salaja konspekte. Niiet mingi kehva hariduse ma siiski sain. Minu kümneaastasel sünnipäeval saatis mind ema kodus mienema. Ütles, et ma olen juba täismees ja mingu ma nüüd oma elu elama. sellest päevast peale ma teda ei kohanud enam kunagi. Sellel samal päeval kui mind välja visati oli külm päev. Talve keskpaik. Pidin peaegu et surnuks külmuma. Viimaks mind leiti sealt ning sain haiglasse, natukeseks sooja. Sealt varastasin ma endale kolm tekki, natuke süüa ja juua, et saaksin veel paar päeva ära elatud. Nüüdsest asusin majade katustele, sest korstendest tuli soojemat tossu. Umbes viie aastaga õppisin ma täielikult tänavail elama. Oskasin varastada parimatest poodisest riideid ja süüa. Niiet võisin elada kohati nagu kuninga kass, kellel pole kodu. Ainuke mida ma ei osanud oli varastada raha. Ma polnud osav taskutest näppaja. Viieteist aastaselt kohtusin ma ühe omasugusega. Tema aga oli hea taskutest näppaja ja ütles, et tema ainult teiste raha ja ehete kulul elabki. Niisiis üksteist täiendades elasime me ülejäänud aastad. Röövid läksid aina suuremateks. asusime üle pankadele. Tippajal tegime kolme kuuga ühe panga puhtaks. Hiljem saime poole aasta jooksul ühe panga puhtaks tetud. Meie töö oli alati perfektne ja puhas, samas tulid meile kaela ka tohutud võlad. Raiskasime raha, narkole, suitsule ja alkoholile, tegime seda sest tahtsime proovida, siis aga ei saanud sellest enam lahti, hakkasime purjus peaga autoga võidusõite tegema ja jäime oma kümme korda vähemalt po#!?!#eile vahele muidugi trahvid on mul siiani kaelas, sest me ei maksnudki neid ära, asi läks aina enam allamäge.
Koos tundmatuga saime samas kokku täieliku hairduse. Sest minul oli olemas ainult põhikooli haridus, temal aga ainult gümnaasiumi. Ma ei tea kuidas see võimalik oli aga nii ta väitis. Oma nime ta mulle kunagi ei öenud. Niisiis kutsusin ma teda tundmatuks. Me saime kakskümmend kui kohtusime Vene maffiaga. Nad olid meie tegevusest vaimustuses ning tahtsid meid narko diileriteks. Me ei teadnud sellest alast midagi ja sel ajal võtsime vastu kõik võimalused kust raha vähegi sai. Saades aru kui raske ja ohtlik see on jätsime me selle sinna paika. See eest olime me aga Maffia poolt tagaotsitavad. Muutsime oma nimesid ning minust sai Gary Plate. tundmatust aga Jake Broom. Läksime inglismaale elama. Seal tegelesime me relvaäriga. See viskas aga kohe üle. kahekümne kolme aastaselt me taipasime, et targem oleks varstada juveeliärisid. See oli kergem kui pangarööv ja raha sai rohkem. Kolme aastage tegime me viis juveeliäri tühjaks. saime kokku suure varanduse ning meist olid saanud täielikud partnerid. Elasime luksuslikus korteris. Siis tüdinesime juveelidest ära ja pealegi nende valvesüsteeme täiendati nii palju et meie neist enam jagu ei saanud. Läksime üle autovargustele. varastasime ainult parimaid mudeleid ning müüsime need Ameerikas maha. Selleks aga võtsime me endale uued nimed Minust sai Harry Wale ja Jake Broomist sai Joe Prame. Autoäriga meil eriti hästi ei läinud niiet peale üheksandat autovargust me loobusime. Käies ühel oksjonil me saime aru, et palju targem on röövida asju, millel on ajalooline väärtus. Niiet me asusime maalide kallale.
Ühesõnaga Kõik oma aastad ma tegelesin erinevat sorti röövidega. Ma röövisin oma viisteist aastat kuni ma kohtasin siin Pariisis sind. Ma tulin Pariisi oma asju võtma, sest pidin tegelikult minema Ameerikasse oma uude korterisse elama. Aga sinuga kohtudes ma unustasin kõik. Ma unustasin oma õige- ja oma valenime. Ma unustasin oam mineviku ja tuleviku Ameerikas. Ma tahtsin olla ainult koos sinuga siin kevadises Pariisis. Ma nägin Loweri Tänava nime ning võtsin selle kiirelt oma perekonna nimeks ning Jhonny nime nägin mingil plakatil, kus seisis kuulus näitleja. See oli 1940 kui ma sind nägin ja teadsin, et vähemalt viisteist aastat pean ma sinuga õnnelikult koos veetma. Ning nüüd said need viisteist aastat otsa. Nad jõudsid mulle jälile.

Mariella vaatas mind jahmunult ega uskunud seda mida kuulis.
"Sa oled terve oma elu ainult röövinud. Ainult petnud ja valetanud ning nüüd sa tahad, et ma annan sulle andeks sest sa kohtasid mind ühel kevadisel päeval?"

"Jah"

ta hakkas nutma. Ta nuttis ahastatult nagu väike laps. Ma tõusin püsti haarasin telefoni ning vaatasin numbreid. Valisin aeglaselt Joe numbri.

Tere tundmatu.
Kes räägib?
Georg, Gary, Harry ja nüüd Jhonny Low.
Oled see tõesti sina!
Jah!
Sa pole minuga viisteist aastat ühendust võtnud!.
Ma olen sulle helistanud mitu korda aga sa pole vastanud.
Mis mureks partner?
Mul on su abi vaja
Täpsemalt?
Kohus jõudis mulle jälile. Mu valed tulid ilmsile.
Ohh ei.
Just nimelt
Sa saad suure karistuse.
Mida tegema peaks?
Istu oma aeg ära.
Pole võimalik.
Miks?
Ma saan eluaegse.
Ei usu.
Mida ma teen?
vaheta nime ja koli ära?
valetan jälle?
jah!
ma ei suuda tundmatu! Ma olen oma valedess ära uppunud. Ma olen põhjas ja ei suuda enam pinnale tõusta, mida ma teen?
Kas räägid tõde ja kannatad või valetad ja kannatad kunagi hiljem.
Mõne aasta äkki suudan veel valega elada?
Mis su naine ütleb?
Ei tea.
Küsi temalt, mina olen kõigest kauge mälestus.

pain toru tuimalt ära ning suubusin kööki tagasi.

"Mis me teeme?"
küsis Mariella lootusetust.
"Vahetame nime ning põgeneme Skandinaaviasse."
"Kas me jõuame?"
"Kui kohe lähme siis jõuame."
"Miks sa röövisid"
"Ma langesin sõltuvusse. Hakkasin kummardama saatanat ennast. Ei suutnud ilma selleta. Ma kiindusin rahasse. Ma armastasin mugavust, luksust ja rikkust. Ma varastasin et saaksin tagada endale õnneliku elu. Aga ma unustasin selle kõige eest maksta. Tasuta lõunaid pole olemasd, ma olen kõigest kurjuse ohver Marielle. Mind ei pea sellepärast vangi panema, et nooruses tegin midagi rumalat ."

Ma teadsin, et liiga palju ausust tapaks mind, sest olin liiga palju valetanud. Aga see polnud minu süü, et elu mind nii voolis. Mul polnud võimalik elada ausat elu. Ma pidin valetama. Ma pidin valetam selleks et elada.

Me pakkisime viie minutiga kohvrid ja kiirustasime rongile.








loe palun autori kommentaari

Autori kommentaar »