8-Redemption to conciousness (4)

Ma seisin tänaval, mida ääristasid vaese väljanägemisega puumajad. Paljudel olid aknad katki, uksed eest ära ja aiaväravad pikali. Ometigi suutsin ma neid ette kujutada kui peenete esimese klassi majadena. Võib-olla seda nad olidki olnud.

Kõige ilusam neist oli valge kulunud värvi ja viltuse katusega. Aiavärav avanes kriuksatusega, kui maja ees seisma jäin. See oli kõrvulukustav heli. Tol hetkel taipasin, et see oli ainuke heli, mida ma olin võimeline kuulma. Tuul vajutas puud kaldu ning sahistas nende oksi, kuid ma ei kuulnud seda.

Sisenesin aeda, vaadates kartlikult enda ümber ringi. Külmavärinad jooksid üle mu selja.

Väike trepp viis ruudukujuselisele verandale. Seisin mõnda aega verandal, jälgides pärani lahtist ust. Majast tuli valgust, kuid peale selle ei näinud ma midagi.

Astusin majja sisse, avastades end katedraalist. Läbi vitraažakende särav päike viskas plaatpõrandale värvilisi jooni. Keset hoonet seisis troon. Troon kuningale või kuningannale.

Liikusin vaikselt edasi, hoides pilku kindlalt troonil. Mu hingamine oli ebaühtlane, süda põksus mul rinnus nagu koolibri. Tegin sügava hingetõmbe ning kõndisin väikse ringinga teiselepoole trooni.

Nagu eelmine kordki tuli mulle sammupealt kõik meelde. Vaikne, helitu tänav. Kulunud valge värviga maja. Katedraal.

Paistis nagu Phoebe oleks olnud troonile visatud kaltsunukk. Ta silmad olid rohkem nagu tema silmad. Sama tooni rohelised nagu minu omad. Sellegipoolest tundus ta võõras.

Ta kandis sama kleiti, aga see nägi parem välja, kui eelmisel korral. Terve, kuid kortsus ja tolmune. ?Phoebe juuksed - otsad olid katkised - lebasid lahtiselt ta õlgadel. Kuivanud veri oli kadunud ning ta nägi parem välja. Phoebe nahk oli nüüd rohkem inimese moodi, hallikas helk oli kadunud.

Põlvitasin trooni ette maha ja vaatasin oma õele nukralt otsa. "Kas sa saad minuga rääkida?"

Phoebe silmad liikusid mu näole ja vaatasid mulle emotsioonitult silma. Võpatasin. Lootusrikkalt võtsin Phoebe käest kinni, et temalt mingit reaktsiooni saada. Tundsin tugevat kõrvetust ning tõmbasin käe kohe eemale.

Vaatasin ehmunult oma kätt. Terve mu peopesa oli ville täis. Tõstsin pea, et Phoebelt aru küsida, kuid hakkasin hoopis kartlikult taganema.

Phoebe seisis põleval troonil püsti ning vaatas mind lõõmavate silmadega. Ja siis hakkasin ma karjuma.

-----

Tõusin ehmatades püsti. Matthew oli minu juurest lahkunud, mille üle olin tänulik. Ma poleks tahtnud talle oma unenäost rääkida.

Asetasin pea kätele ning üritasin rahulikult hingata. Süda puperdas mul rinnus, nagu ähvardades oma asest välja karata. Tõmbasin käega läbi juuste ja heitsin ennast uuesti pikali. Jäin lage piidlema.

Phoebe käsi oli nii jahe, kuid ta tundus nii elav. Ma polnud enam kindel kas unenäo-Phoebe oli päris surnud või iga külaskäiguga muutus tema juures miski paremuse poole. Siis miks ma ennast nii vastikult tundsin?

Üks hääl minu peas proovis koguaeg esile tuua fakti, et too neiu troonil võib hoopis olla mina ise, kuid ma teadsin südames, et ma tunneksin Phoebe iga kell ära. Räägitakse, et sa ei tohiks ennast kunagi unes näha või sel juhul oleks tegemist uneparalleelidega, kus su aju on ärkvel, aga keha mitte. Samas ei saanud ma kindel olla, et see polnud, mis minuga toimus.

Mis minuga üldse toimus?

Vaatasin kottpimedas toas ringi. Öö oli vast juba käes, sest ka Carla oli voodis ning magas. Kompisin käega telefoni järele, kuid ei leidnud seda kusagilt. Meenutades tuli meelde, et viimane kord kasutasin seda elutoas.

Vaikse ohke saatel tõusin voodist ning võtsin oma suuna elutoa poole. Kõndisin kikivarvul trepist alla. Esimesele korrusele jõudnud, pidin silmi kissitama, sest pimedas oli raske näha. Kuuvalgus küll valgustas tuba, aga mitte piisavalt.

Läksin lähima lüliti juurde ning vajutasin nupule. Midagi ei juhtunud.

"Veider," pomisesin omaette.

Hakkasin mööda tuba ringi käima, otsides oma tobedat telefoni igaltpoolt kuhu käsi ulatus. Mul polnud mingit edu. Peaaegu pool tundi hiljem olin ma ikka veel oma telefoni otsimas. Võtsin lihtsama tee - andsin lihtsalt alla.

Vaatasin suurtest elutoa akendest välja. Noorkuu seisis kui lamp tumesinises taevas. Läbi pilvekatte oli vaevalt tähti näha, kuid sellegipoolest oli mul kiusatus minna neid imetlema. Haarasin diivanilt pehme bleedi ning väljusin majast.

Kõndisin muruplatsile ja tõmbasin endale bleedi ümber. Seejärel heitsin end pikali maha.

Tundsin kerget pööritust. Üle pika aja oli mul too tunne. Pildid Phoebest hakkasid mul silme ees jooksma. Seejärel tuli hirm. Kehas pulbitsev, mind piirav ja maapinda kaotav hirm. Ja segadus. Ma olin üksi, aga siiski mitmekesi. See segadus ei lasknud mul magada. Ja kui lasi, nägin ma ainult õudusunenägusid.

Kuid miks olen ma hakanud nägema ühte ja sama unenägu, kus ma alguses ei mäleta midagi, kuid Phoebet nähes meenub kõik? Ma pole hea unenägude tõlkija. Reaalses maailmas pole ma ka väga taibukas.

Oigasin, asetades nimetissõrmed meelekohtadele. Mul oli tunne nagu täituks mu pea vatiga, muutes mu pea iga sekundiga järjest raskemaks, kuid see tegi magama jäämise kergemaks. Märkamatult vajusid mu silmad kinni.

-----

"Phoenix? Phoenix, mida sa teed?" kuulsin häält.

Avasin aeglaselt silmad. Ma vaevu tundsin oma varbaid ja mu huuled värisesid kergelt. Ümberringi oli udu. Nägin häguselt päikest uduloori taga tõusmas. Linnud olid juba oma hommikulauluga alustanud ja siristasid rõõmsalt.

"Phoenix?" kükitas Caden mu kõrvale. Ta hakkas naerma. "Mida sa ometi praegusel kellaajal väljas teed?"

Naersin temaga kaasa. "Ma tulin öösel tähti vaatama. Vist jäin magama."

"Vist," rõhutas Caden ning aitas mu püsti. "Sul on kindlasti külm. Ma tegin just kohvi."

Kui olin köögitoolil istet võtnud ja hakanud oma kohvi rüüpama, hakkas mu varvastel juba kõvasti soojem. Tänasin Cadenit, kes alustas hommikusöögi valmistamist.

"Oled sa kindel, et sa abi ei vaja?" küsisin.

"Ma ei usu, et peekonite ja omleti valmistamine keeruline oleks," vastas Caden. "Eks?" Ta vaatas kaheldes mulle otsa, pannes mu itsitama. Tõmbasin põlved rinna vastu ja jätkasin oma kohvi nautimist.

"Kurat!" sisistas Caden vihaselt. Tõstsin pea. Cadenil oli munakarp maha kukkunud ja nüüd lebasid katkised munad plaatpõrandal.

Kiirustasin poisile appi ja aitasin tal põranda ära puhastada. "Teeme nii, et ma praen ise munad, okei? Sa võid peekoni enda peale võtta." Caden nõustus minuga silmapilkselt ja võttis peekonipakid külmkapist välja.

Varsti liitus meiega Bethany, kes hakkas köögivilju hommikusöögi juurde lõikama. Süüa tehes sain temaga vestelda, õppides nii tüdrukut paremini tundma. Tuli välja, et Bethany - kes eelistab hüüdnime Beth - käib kümnendas klassis ning kooli lõppedes läheb ta kohe ülikooli meditsiini õppima. Ta kindel soov on saada spordiarstiks.

Seejärel rääkis ta mulle lapsepõlve mälestustest ja oma vanemast õest Briannast. Ma kuulsin oma klassiõest naljakaid ja piinlike lugusid, mida ma kunagi varem kuulnud ei olnud. Me naersime nii kohutavalt kõvasti, et äratasime kella üheksa ajal paljud hilisemad ärkajad ka üles.

Kui kõik söögilauas istet võtsid ning meie tehtud peekonit ja omletti vitsutama hakkasid, laius maja kohal vaikus. Kuulda oli ainult krõmpsutamist ja matsutamist. Ja lurinat, sest Hunter otsustas oma kõrremahla juua.

"Me võiksime täna midagi seltskondliku teha," arvas Paxton. Elisabeth nõustus temaga silmapilkselt. Vahepeal tundus see veider, kuidas ta Paxtoni juuresolekul oli. Ta tundus kuidagi... kartlik.

"Ärme unusta, et me ostsime Nerfi-püssid," kergitas Hunter kulmi.

"Sina ostsid," täpsustas Aphrodite. Lauast kostus paar turtsatust.

Tõmbasin salvrätikuga üle huulte. "Mina olen käpp."

"Täna pidi samuti kuum ilm olema. Võib-olla lähme mere äärde ka?" rääkis Brent oma madalal häälel. Minu arust ei sobi see üldse kokku tema kleenukese kehaga.

Lee noogutas. "Ma usun, et see on hea mõte."

Matthew plaksatas oma käed kokku. "Seega see on otsustatud! Me mängime Ne-"

"Nerfi-sõda!" karjusid Hunter ja Caden kooris.

"Vahepeal mulle tundub, et me oleme kari viieaastaseid," lausus Nick vaikselt, nii et ainult mina ja Aphrodite, kes me tema kõrval istusime, teda kuulsime.

Hakkasime naerma. "Ja-jah. Mu isa veel hoiatas, et me "kuritööga ei tegeleks". Tundub, et me kohe rikume seda keelu."

Aphrodite noogutas. "Oh, kui pahad lapsed me oleme."

Autori kommentaar »