34# Not (4)

Ma avasin aeglaselt silmad ning tõusin istukile.
Päike paistis lahtitõmmatud kardinate vahelt sisse täpselt nagu filmides, jättes tuppa väänlevaid varje.
Vaatasin toas nõutult ringi, tuletades meelde õhtul toimunud tegevusi ja märkasin paari sulge voodis või maas, mis ajas mu endamisi naerma.
Voodiase minu kõrval oli tühi ja paistis, et keegi pole ka dušši all, seega kasutasin võimalust ning jooksin üle toa lina ümber keha vannituppa ja panin vee jooksma.
Hiljem istusin nõutult aluspesus Harry voodi ees, ballikleit põlvedel vedelemas. Mul polnud plaaniski seda kanda.
Muiates avasin Hazza garderoobi ukse ja mulle sadas kohe mitukümmend riideeset peale. Oigasin valjult ja valisin riiulitelt särgi, mis kõige paremini lõhnas ning ulatus mulle tagumiku alla.
Ülejäänud riided üritasin niimoodi kappi paigutada, et see lahti ei vajunud.
Lõpuks sain oma sammud köögi poole suunatud, kuid enne veel sain teistesse tubadesse pilgu heita, nähes, et mitte keegi polnud üleval.
Esimese asjana panin endale kohvivee keema ja haarasin pliidi kõrvalt kausist küpsise.
"Tere hommikust."
Pöörasin ennast välgukiirusel ümber, mu oma juuksed mulle näkku lendamas ja köhatasin, et küpsis kurku kinni ei jääks.
"Sa ehmatasid mind," laususin, käsi südamel ja saatsin Harryle pahandava pilgu. "Kas su hääl kõlabki nii madalalt hommikuti?"
Ta naeris ning kehitas õlgu, rüübates oma mahla ja alustas uuesti võileiva mugimist.
Üldiselt püsis meie vahel piinlik vaikus. Kas see hakkabki kõik niimoodi olema?
"Võib-olla me-"
"Ma lood-"
Me hakkasime samal ajal rääkima. Naeratasime veidralt üksteisele otsa ning jäimegi nii tegema.
"Alusta sina," pakkusin käega viibates ning hakkasin endalekohvi tegema.
Kuulsin vaikseid samme. Harry seisis minu kõrvale, huuli torutades: "Ma loodan, et sa ei kahetse, mis juhtus."
Hammustasin huulde, pöörates end tema poole. Ta vaatas mulle otsa, märjad juuksesalgud näos.
"Kas sa käisid ujumas?"
"Jah, ning sina kaldud teemast eemale," ohkas ta ning kõndis köögist välja, mina järgnemas. "Sa kahetsed."
Automaatselt seisma jäädes, laiutasin käsi: "Ma pole seda öelnud."
"Sa põhjusega kaldusid teemast kõrvale," ütles ta minu poole pöördudes ja muigas seejärel: "Kena särk, muide."
Naeratasin endamisi ja vaatasin punastades maha. Uskumatu, Harry Bennett pani mu esimest korda punastama.
Kui pilgu tõstsin oli ta juba terrassile läinud ning istus sellele, ristates jalad.
Sammusin aeglaselt tema juurde: "Kas sa tahad rääkida, mis juhtus või me lihtsalt unustame selle?"
"Kuidas sa plaanid seda unustada?" küsis ta silmi kissitades, kui mulle otsa vaatas.
"Ma ei tea, aga ma olen kindel, et saad sellega hästi hakkama," panin käed puusa. "Zayni insidendi me unustasime."
"Pigem ära hakka seda meelde tuletama," pomises poiss ning vaatas kaugusesse, eirates mind.
"Sa ei saa lihtsalt mossitada. Kas sa äkki räägiks mulle, millest sa mõtled, sest ma ei saa midagi aru. Mis toimub?" küsisin.
Ta ei vastanud mulle.
Me mõlemad veetsime eelmine õhtu lõbusasti aega, olles mõlemad mõned joogid võtnud, kuid üks asi viis kiiresti teiseni. See poleks nii olnud nagu me oleks seda vastu tahtmist teinud või midagi.
"Kas sa oled rahul oma sünnipäeva kingitusega?" küsisin vaikselt.
Ta turtsatas, rohkem nagu pahaselt ja tõusis püsti. "Seda ma mõtlengi. Ma oleks sinult nagu vastutahtmist midagi võtnud."
"Aga sa ei võtnud ja ma ei kahetse midagi!" hüüatasin ning pärast seda jäi ta mind lihtsalt vahtima.
"Ka mina ei kahetsenud seda, Darcy. Mulle meeldis, et see juhtus."
Me seisime vastakuti, üksteisele lihtsalt otsa vaadates.
"Sulle meeldis, mis juhtus?" kostus häält meie peakohalt ning me tõstsime mõlemad ehmatades pead.
Niall kõõlus oma toa rõdul, vaatas naeratades alla meie poole ja õnnetuseks oli ka Lia tema kõrval.
"Kui palju sa meid pealt kuulasid?" küsis Harry süüdistavalt.
Lia kohkus Harry vihase hääle peale ning ütles kiiresti: "Me ei kuulanud teid pealt. Me põrkasime Nialliga koridoris kokku ja ma kaebasin kära pärast, siis me tulime vaatama."
"Ja jutt?" küsisin minagi, püüdes olla mitte-nii-murelik.
Niall tõstis käed pea kohale: "Ainult kaks viimast lauset. Kas me saame ka saladuse osaliseks?"
Vaatasime Harryga mõlemad üksteisele otsa, mõlemad üsna pahaste ilmetega. Raputasin pead, öeldes "loomulikult mitte".
"Kas kõik on korras?" päris Lia peale vaikust murelikult.
"Jah." "Ei."
Esimene tuli minu, teine Harry suust.
"Kas me peame äraarvamis mängu mängima?" küsis Niall naljatades.
"Vahet pole!" hüüatasin ning pöördusin Harry poole. "See vestlus on läbi; siin pole mitte midagi arutada. Sa unustad selle lihtsalt."
"Ma ei taha seda unustada! Seda ma tahtsingi öelda, Darcy!" haaras ta mu kätest. "Ma hoolin sinust nii väga."
Viimase lause ütles ta nii vaikselt, kui ta suutis, et ainult mina seda kuuleks. Ma ei osanud midagi öelda.
"Te olete varem ka suudelnud. Sellest pole midagi ju?" pakkus Niall.
Harry krigistas hambaid ja nähvas talle: "See polnud suudlemine, okei?"
"Oh," pomises Lia ja Niallil oli selline nägu nagu oleks ta õnnelik ja kohkunud samal hetkel.
"Tubli töö," sisistasin Harryle ning kõndisin hoovist ülbelt minema.

Istusime üheksakesi ümber poiste hiiglasliku söögilaua ning nautisime Keity valmistatud omletti ning jõime mida iganes me soovisime kõrvale.
Mina ja Harry istusime jonnakalt erinevatel pool lauda üksteise vastas, saatsime üksteisele vahepeal seletamatuid pilke.
Ma väga vihkan ennast, kui see kõik nii hakkab edaspidi olema.
"Kas te riietute üksteist silmadega lahti või midagi?" küsis Louis ootamatult.
Zayn purskas oma joogi suust välja ning terve laud hakkas naerma, peale minu ja Harry.
"Ei," vastas Harry küsimusele.
"Mis toimub üldse? Te kaks jõllitate üksteist juba pool tundi," muigas Liam.
Kergitasin Harry suunas kulmu ja ta tegi sama.
"Minul ja Lial on oma idee, sest meie olime juhuslikud need, kes neile peale sattusid," lausus Niall.
Harry pööritas dramaatiliselt silmi: "Te ei sattunud meile peale. Me lihtsalt rääkisime."
"Karjusite," parandas Zayn.
"Ajasite meid kõiki üles," lisas Liam suu täis.
"See pole üldse oluline, okei? Miks te topite oma nina teiste asjadesse?" küsisin närvi minnes ja viisin oma nõud kraanikaussi.
"Ma lähen ka koju. Darcy, viskan su ära?" tõusis Keity lauast ning ma noogutasin.
Panin endale vannitoas ballikleidi selga ning istusin paari minuti pärast Keity autosse.
"Sa paistad mõttes olevat," lausus Keity mõne aja pärast.
Näppisin oma kleiti ja ohkasin: "Ma olen segaduses."
"Räägi mulle, Darcy, äkki ma saan aidata," lootis ta.
"Eile oli kõigil väga lõbus nagu ma olen aru saanud," alustasin. "Minul ja Harryl läks asi eriti lõbusaks ja üks asi viis teiseni nagu sulle meeldib öelda."
"Oh mu jumal," lõi Keity oma kätt vastu rooli nagu elevil väikelaps. "Sa tegid Harryga beebisid! Kuidas oli?"
"Kuidas sa saad seda minu käest niimoodi küsida?!" hüüatasin naerdes ja nakatasin Keitytki.
"Aga mul oli õigus järelikult!" naeratas tüdruk laialt ning lisas veidike kiirust. "Vasta mu küsimusele siis."
"Ja mida ma ütlen? Et see oli väga hea?" laiutasin käsi.
Keity suu vajus lahti ja ma ütlesin kiiresti: "Keegi ei tea sellest!"
"Darcy Noell Olsen!" hüüatas ta, pöörates mu kodutänavasse. "Sa just tunnistasid, et-"
"Ma tean, mida ma ütlesin, K, pole vaja korrata ja sa hoiad seda endateada. Selge?"
"Sul on minu lubadus," ütles ta pühalikult, ajades mu naerma.
"Sellepärast sa mu parim sõber oledki. Vastutasuks tahan ma ka sinu arvamust Zaynist."
Ta saatis mulle altkulmu pilgu ja ütles aeglaselt: "Hea."
"Ausalt?" hüüatasin, kui ta mu maja ees peatus. "Rohkem detaile, tüdruk."
"See toimus ilma elektrita motellis, kas sellest piisab?" küsis ta segaduses ja lisas siis: "Ma mäletan, et väljastpoolt vaadates Harry toas tuld ei põlenud... Kuuvalgus!"
"Huvitav, kuidas sa seda tead," vaatasin teda uskumatult. "Ja nüüd ma lähen koju."
Ta naeris, kallistas mind kiiresti ja ma lippasin, kingad näpu vahel oma majja.
"Sa oled kuidagi hiline," seisis David nagu rüütel trepi peal ja vaatas mind käed rinnal risti.
"Kas ma olen pahandust teinud?" küsisin vaikselt, kõndides edasi nagu kass hiilides.
Dave naeris. "Ema ütles magama minnes, et kui sa kell kolm öösel tagasi ei tule, siis sa si.ta. sees."
Vaatasin oma telefoni. "Ma hilinesin kuus tundi, seega ma olen si.ta. sees."
David noogutas: "Aga... Sa oled mu õde ja õed-vennad katavad üksteise eest, seega sa jõudsid pool kolm koju."
Kallistasin oma kasuvenda, talle sülle hüpates ning suudlesin ta põske: "Sa oled kuld ja hõbe!"
_____
Plot twist: Harry on Darcy vend!