39# Not (4)

Päev mööduski jalgpalli ja multikaid korda-mööda vaadates.
Ma tukastasin pisut iga pooleteise tunni järelt, kogudes nii palju energiat, kui sain. Olin kindel, et seiklus läheb alles hiljem käima.
Ma muretsesin oma vanemate pärast.
Ma olin nad alles tagasi saanud. Ma olin neid alles tundma õppinud. Ma ei taha neid kumbagi kaotada.
"Sa värised," kommenteeris Zac, kelle käsi mu ümber oli.
Raputasin pead. "Minuga on kõik okei."
"Sa muretsed nende pärast," lausus poiss.
See polnud küsimus, aga ma vastasin siiski: "Jah. Zayn läks samuti nendega ning ma tean, kuidas Keity tema pärast muretseb."
Ta ei vastanud mulle, vaid silitas mu ülaselga rahustavalt.
"Milline sõber ma olen, kui midagi juhtub?" pärisin omaette ja vaatasin suurest küljeaknast välja pimedusse.
Lia tuli aeglaselt jalgu enda järel vedades tuppa ja kukutas end diivanile.
"Keity helistas, ma rääkisin talle kõik ära," tõdes tüdruk. "Ilmselt räägib ta ka teistele."
"Anna andeks, et su terve nädala siin ära rikkunud olen," pomisesin.
Lia ohkas.
"See pole sinu süü, Darcy. Su isa on lihtsalt sellise asjaga seotud ning ta isegi oli selle vastu ning asjad võtsid lihtsalt sellise pöörde. Loomulikult on asi nukker, aga kõik läheb korda."
"Ma poleks selles nii kindel," rääkis Dani, kes samuti meiega liitus.
"Aitäh, õde, et mu viimase lootuse rikkusid," hakkasin nuuksuma. "Ma peaksin palvetama hakkama..."
"Me peame reaalsusele otsa vaatama. Ma tean, et ema käskis kõigil majas püsida, aga miski ei muutu, kui meie midagi ei tee. Kas sa tead kedagi, kellele saaks helistada? Midagigi?"
Ma ei vastanud kohe.
Mul polnud Ameerikas väga tutvusi, peale Hayesi, kes teadmata kadunud oli ning... ning Grace´id.
Ma haarasin diivanilaualt, kus Dani istus oma telefoni ning valisin kiiresti Jenna numbri. Panin kõne valjuhääldile ja teenisin palju segaduses pilke toasviibijatelt.
"Darcy, hei, kuidas läheb?" küsis Jenna rõõmsalt.
Ma ei viivitanud aega. "Kõige hullemini."
Ta ei kõlanud enam nii lõbusalt: "Mis juhtus? Palun, ära ütle koodi... Palun, ära ütle koodi!"
Viimane kord, kui ma Jenna ja Jonahiga aega veetsin rääkisime me ühtlasi ka natukene oma peredest ning ma sain teada, et kaksikud teavad päris hästi minu pereelust. Sealhulgas ka minu isa maffiatööst. Meie koodiks oli DIO - Darcy isa olukord.
"Siit see tuleb," pomisesin. Ütlesin selgelt: "D.I.O."
"Olgu, kas ma pean teile tulema?" küsis tüdruk kiiresti.
Ohkasin: "Mul on terve maja minu sõpru täis, kes on kahjuks ohus. Oled sa kindel, et tahad mitte-kaitstud kindlusesse tulla?"
"Nii kaua, kui sul paar lihaselist kutti varuks on, peaksid sa kaitstud olema," ütles Jenna ja mu pilk lipsas üle Zaci ja Harry, kes üksteist jälle jõllitama kippusid.
"Pluss minu vend."
"Kas sa just tunnistasid, et Jonah on lihaseline? Ära ütle mulle, et sul on tunded oma venna vastu." Dani silmad läksid suureks ja ta vaatas mind üllatunult.
Muigasin salamisi.
"Ma armastan teda. Näeme varsti," lausus Jenna ning lõpetas kõne.
Lia ohkas kergendatult, ilmselt õnnelik, et rohkem inimesi "kaitsma" tuleb. Poiste näoilmetelt ei osanud ma midagi välja lugeda. Ma olen kindel, et Jenna suudaks seda. See tüdruk ja tema lihaseline vend on ideaalne kaksikpaar. Nad on jube andekad, seda ma tunnistan.
"Kas see oli just Jenna?" küsis üllatunud Dani. "Ta kõlas väga... täiskasvanud olevat."
"Ta on imeline," naeratasin. "Huvitav, kas kaksikud tunneksid su kohe ära? Kui ma nende majja astusin arvasid nad, et olen sina."
"Tõesti? Ma tõesti loodan, et nad on minuga samasugused nagu väiksena. Kas Jonah on selline nagu Jonah tavaliselt on?"
"Sa mõtled seda ühtlasi külma ja sooja tunnet, mis tekib?" - Danielle noogutas. - "See on alles, aga ma ei tunne seda enam. Ta usaldab mind, jälle."
"Kas me peaksime neid kaksikuid kartma?" küsis Lia. "Poiss küll kõlab väga huvitavalt. Eriti kui ta lihaseline on."
Harry saatis talle muige: "Lia, kui sa lihaseid näha tahad, oleksid võinud kohe paluda."
"Su ego ei mahu siia ruumi varsti ära, kui sa nii jätkad," näitas tüdruk talle keelt ja näppis närviliselt oma telefoni edasi.
Huvitav, kuidas temal ja Louis´il läheb? Ma olen endaga nii sassis olnud, et pole jõudnud seda tema käest küsida. Mis sõber ma ometi olen?
Paarkümmend minutit hiljem kuulsin ruttavat koputust ning Harry läks ust avama.
Paar sekundit ja murelik Jenna lendas elutuppa sisse, Jonah vaikselt Harryga järgnemas.
Jenna hüppas mulle kohe kaela. "Issand jumal, sa oled terve. Kas asi on hull?"
"Meid rünnati ja ma sain natuke vigastada, aga kõik on korras, praegu. Mu ema ja Zayn läksid isa otsima. Nad on hommikust saadik läinud."
"Ma ei hakka aega raiskama, küsides, kes Zayn on, kuigi ma tahaks ja Jonah on ka täna väga tujukas." Poiss saatis talle maruvihase pilgu.
Tundsin, et teised isikud ruumis, peale minu ja kaksikute tundsid end natukene ebamugavalt. Ilmselt Jonahi pärast.
"Danielle," lausus äkitselt Jonah väga selgelt ja astus tüdrukule lähemale, et teda kallistada.
Daniellet kui ka mind üllatas väga, kui kiiresti Jonah temaga kohanes, sest ma nägin esimest korda selle vähese aja jooksul, et poiss kedagi nii hoogsalt kallistama kukub.
"Mis sinuga juhtus, kaksik?" küsis Jenna. "Kas sa oled nüüd armunud kutsikas, sest see on viimane tilk karikasse..."
"Ei, ma tundsin ära oma parima sõbra," ütles poiss ärritatult ja pani käe Dani õlale. "Kas sa äkki teeksid sama?"
Jenna muheles ja kallistas Daniellet, vabandas naeratades ning eemaldus, saates oma vennale õrritava naeratuse.
"Su ema käskis kindlasti teil majas püsida," lausus Jenna.
Paljud noogutasid.
"See on just asi, mida ei tohiks teha. Kas te ei arva, et maja saab ümber piirata, õhku lasta, mida iganes? Tuleb jaguneda ning hakata inimesi otsima," rääkis Jonah kätega vehkides. "Darcy, kus su isa relvi hoiab?"
"Kuuris," vastas Jenna minu eest.
Saatsin talle segaduses pilgu, kuid Jenna ei vaevunud vastama, vaid saatis venna asja kallale.
"Kena poiss, mine kaasa," osutas ta Zacile ning ta tegi, mis kästud.
"Miks te kõik nii pinges olete?" jätkas Jenna pehmema häälega, et pinget lahustada. "Kui asi on mu vennas, siis ta on alati selline, ei maksa kurta. Kui asi on minus on see teie probleem."
Ja pinge oli tagasi.

"Mis me nüüd teeme?" küsis Lia. "Kõik teavad, et ma olen argpüks. Ma ei julge midagi teha."
Jenna silmis vilksatas pahameel. Jon peatas ta, öeldes minu üllatuseks järgmist: "Lia, ma mõistan miks sa kardad. Äkki oleks parem, kui me jätame tüdruku asjast välja? Saadaks tagasi Inglismaale?"
"Ärge vaevuge. Ma saan hakkama. Tulen kiiresti oma koopast välja ning kütan tagumikud kuumaks, olgu?"
"Lia, kui sa kardad, ei saa me riskida-" alustas Zac.
Lia ühmas ning lausus väga kurjakuulutavalt häälel: "Ma saan hakkama."
Keegi ei tahtnud pärast seda, midagi öelda, kuid plaaniga tuli edasi minna.
"Gruppidesse jagunemine on lihtne. Ma võiksin siiski Jonahiga kokku jääda, aga Liale on kedagi toeks vaja, seega tema ja Jonah," lausus Jenna ning Lia ja Jonah seisid kõrvuti natuke eemale, olles 1. grupp. "Darcy... Kuidas oleks Harryga? Ta näeb kena välja." Harry pilgutas tüdrukule silma ning seisis minuga seina äärde.
"Ma usun, et kõik läheb plaanipäraselt," ütles ta mulle, kui Jenna jutuga jätkas. "Kas sa räägiksid mida sa mõtled?"
"Ma ei taha oma sõpru ohtu seada. Minu arvates võiksite te kõik Inglismaale lennata, et asi ohutum oleks. Mina olen võti. Ma olen kindel selles," rääkisin rahutult.
"Darcy, kas ma meeldin sulle?"
Ma tardusin. Kas ma lihtsalt kuulsin valesti või ta päriselt küsis seda, sest seda ma üldse ei oodanud. Jah, minul ning Harryl oli olnud päris tubli ports "momente", aga kas see oli rohkem nagu möödaminnes?
Me vaatasime hetke üksteisele otsa. Nii kaua kuni ma pea Zaci poole pöördusin, kes Jennaga laua ääres midagi arutas.
Harry tegi seda sama.
"Oh," pomises ta vaikselt. "Nii et sul on tunded restoranipoisi vastu?"
Ma ei vastanud, sest ma ei teadnud õiget vastust. Mulle meeldis olla Harryga. Me olime sõbrad, käisime väljas, kallistasime, suudlesime, aga me polnud kunagi enamat, kui sõbrad.
Zaciga olin ma samuti suudelnud. Me olime parimad sõbrad, seda kindlasti, aga kõik need hetked, kui me üksteisele otsa vaatanud oleme... Mida küll tema mõtles, sest minu kõhus roomasid iga kord ringi liblikad.
"Ma ei tea," vastasin ausalt. "Ning ma pole kindel, kas lähitulevikus selle välja selgitan."
"Lihtsalt, et sa teaksid. Ma ei lase midagi halba sinuga juhtuda, sest ma hoolin sinust võib-olla natukene rohkem, kui sõbrast, keda mul suudelda meeldib."
Seda öeldes vaatas ta mulle tõsiselt otsa, nii et mul pea hästi vaikselt ringi pöörlema hakkas. Ta vaatas eemale ning ma tundsin väikest ohet, mis mu suust valla pääses.
Kui kaua olin ma hinge kinni hoidnud?
Zac tõstis pilgu laua äärest, kus ta mappidega ametis oli ja naeratas mulle. See oli väike, saladuse laadi naeratus, mida keegi märganud polnud.
Naeratasin vastu ning ta sahmerdas edasi, vaadates üle väikeseid seljakotte ning rääkides kiiresti Jonahiga.
Ma aimasin, et äkki olen mina olnud imepisike tähtsusetu põhjus miks Harry ja Zac üksteisele alatihti otsapärnitsema jäävad ning üksteist salamahti halvustavad. Harry tunnistas, et ma meeldin talle ning võib-olla oli minus miski, kes oli selle üle õnnelik. Samas oli Zac lihtsalt armas kutt, kes mulle tõesti meeldima oli hakanud
Kas on võimalik, et ma olen keset väikest armukolmnurka?
______
*peidab end hagridi taha* Vabandust, et uue osaga nii kaua läks.
Ahjaa - kas #teamHarry või #teamZac?