Enpanose majankana - võitlus vabaduse eest! (6)

26.aprill, 1964 aasta - see jääb mulle, kui aegu näinud presidendile meelde nagu ka arm käel, mis juhtunust oma jälje jättis... Ilm enspanose´s oli kevadine, lilled õitsesid, puhus õrn kevadine tuuleke.
Olin äsja jõudmas kabinetti, kui kuulsin pauku, mis kostis mulle lähedal, niivõrd lähedal, et ehmatasin viimseni. Jooksin akna juurde ja kergitasin ribikardinat, et näha selgemalt tänavale. Kaks meest sõjaväemundris hoidsid käes revolvreid, nende nägu kattis must mask, millest nina- suu- ja silmaaugud välja lõigatud. Mehed tulistasid igat esimest inimest, kes teele ette jäi. Kuulda oli lõputuid karjeid, nuttu...
Tormasin ukseni, ning hakkasin trepist alla ruttama. Viskasin kontsad jalast ja jooksin kõigest väest treppidest alla.
"Mis juhtus, kes seal väljas on?"
"Need mehed seal väljas nõuavad Teie presidendi kohast loobumist, senjorita!" vastas valvelauatöötaja ärevalt.
"Nad ei tohi tappa süütuid inimesi! Härra Lopez, kutsuge mii#!?!#, sõjavägi - kes iganes. Palun ainult peatage terroristid! Ma lähen niikaua läbirääkimisi tegema." tegin Hr.Lopezile selgeks.
"Senjorita , palun, ärgem riskigem sinu eluga! Sõjavägi jõuab kohe!" anus Härra. Lopez mind.
"Niiet riskigem siis süütute inimestega? Mitte minu riigis!" hüüdsin ma ning andsin jalgadele valu, lükkasin ukse lahti ja jooksin paljajalu tänavale. Seisatasin korraks ning kuuldes karjeid lääne pool jooksin tuli takkus sinna poole.
"Kui te tahate mind, siis võtke mind, aga ärge tapke süütuid!"
"Kuidas soovite, senjorita. Teie valik!" ütles üks meestest rahulolevalt, võttes revolvri vasakusse- ja silitas seda parema käega.
"Kuidas soovite..." lausus mees, haaras relva paremasse kätte ning sihtis mind. Pigistasin silmad kinni nii kõvasti, kui suutsin
Lask... kõlas lask, ning ma tundsin, kuidas mu käsi hakkas vaikselt tuikama, siis pisut valutama ning peagi tundsin ma oma käes lõikavaid torkeid ja valu. Valu... see liikus nagu süstik südamesse. Haarasin oma käest ning karjusin täiest kõrist. Olime parlamendist veidi kõrval ning Hr.Lopez kuulis mu karjeid - ta oli sekunditega mu kõrval, väljas püstol ning millelegi mõtlematta tulistas ta mõlemat terroristi. Pigistasin oma verest niretavat kätt ning olin šoki äärel, tundsin, et minestan kohe. Hr.Lopez kummardus minu kohale ning võttis mu pea oma kahe käe vahele.
"Senjorita, kutsun kohe abi. Olge rahulikult, rahulikult.."
Ma minestasin.
Järgmine hetk mida mäletan - ärkasin haiglas , mu vanemad olid mu voodi ääres.
"Miks Nina, miks sa sinna jooksid? Terroristide käte vahele. Sa oleksid surma saanud!" muretses mu ema. Ta oli tõesti murest murtud.
"Ema, see on minu riik, minu kohus. Minu kohus kaitsta elanikke," laususin sügavalt.
"Kas sa tõesti pead selle pärast oma elu ohtu seadma?" küsis ema.
Silmitsesin oma sidet vasakul käel ja asetasin oma parema peaopesa sidemele ning sosistasin vaikselt: "Peab. See on minu riik, ema. Minu riik..."

Autori kommentaar »