Kuidas ma ei tahtnud enam olla . . . #1 (7)

Toksisin youtube-i sisse Nirvana ning jäin ootele. Mulle lõid ette paljud laulud, kuid valisin selle minu jaoks kõige parema - Smells Like Teen Spirit! Tuli refrään. Mõtlesin õigust taga karjuvat Kurt Cobaini kuulates, et milleks see kõik? Milleks solvajatest klassiõed ning see koorem . . . Ma ei taha enam seda . . .

Mina olen Roxy, nelieist aastat vana ning käpardist ning põhjakäinud noor. Kõik ei ole lihtsalt nii nagu peaks, nii nagu oli varem. Ma ei tea isegi seda, miks ma seda praegu kirja panen? Ma ei taha seda ju lugeda, ma ei taha ju lugeda välja kannatusi mis mu murdeiga saatsid. Aga ometi teen ma seda. Ma teen paljusid asju teadmata milleks. Ma olen täielik doof, vähemalt ma ise arvan seda.

Kuna alustan oma käkkide kirja panekust praegu, kirjutan üles selle, mis toimus siis kui olin veel väiksem. Näiteks näppasin ema tagant raha. See on tõesti ainuke asi mille üle ma grammigi uhke ei ole, sest ma põhimõtteliselt keerasin oma emale sajaga. Ta ei saanud kunagi sellest teada. Ahjaa, aga üks käkk mille ma keerasin - noh, seda ikka annab uskuda! Ma jooksin lasteaiast koos oma sõbrannaga ära, lasime lihtsalt jalga. Sellest tuli hull draama ning kokkuvõttes pidin ma trükitähti kirjutama. See oli piin! Ma ei oska isegi seitsmendas loetava kirjaga kirjutada. Enam eiriti ei olegi. Need on need meeldejäävamad, mis on keeratud ning mõtle - alles lasteaias.

Oh . . . pean sööma minema. Täna on kalasupp! Hate it. Olgu, ma lähen siis.

Pastakaid
Kriitikat
Kommentaare

Autori kommentaar »