Habras kui elu - elu pärast #1 (2)

Heido. See olen mina, Liina. Mu elu pole karvavõrtki muutunud, peale selle, et muutunud on peaaegu kogu mu elu. Ma olen saanud aasta vanemaks, olen aasta jagu rohkem näinud. Kurt on mu elust läinud ja igaveseks. Kotkaste ja rebaste vaheline sõdimine - see on vaibunud. Kui kauaks, seda ei tea me klannist mitte keegi. Praegu püüan ma kuidagi ära elada, kooli lõpetada. See polegi nii lihtne, sest mälestused endisest kallimast on kõikjal.
Aga haigus? Haigus on süvenenud, stress võiks minust heaga eemale hoida, aga nii pea seda ei juhtu. Ma alustasin onu näol klaveriõpinguid ja need on mulle kasuks tulnud. Kas ma olen õnnelik? Ma isegi ei tea. Olen ühel hetkel õnnelik, teisel kurb, kolmandal hoopis midagi muud.

Võtsin sahtlist A4 joonistuspaberiploki ja pinali. Istusin voodile ja silmitsesin paberit. Haarasin pinalist punase vildika. Hetkega ilmusid paberile järgmised sõnad; LET MY HEART GO! Ma kärtsutasin vihaga paberi kokku ja toppisin püksitasku. Tormasin toast välja metsa oma pelgupaika, onnikesse, mille ise oma kätega ehitasin. Seal peitis ühel laual end tuhatoos. Ei, ma ei suitseta, aga ma pole pimeduse igine kummardaja.. Nikerdatud pingi taga oli karp tikke, mida pidasin antud hetkel heaks abinõuks. Süütasin tuhatoosi tule ja istusin laua äärde. Rebisin A4 paberist tüki viskasin tulle, tuli tükk teine, kolmas.. Pisarate vältel sai see paber põletatud tuhaks ja ma olin leidnud meelerahu..