2.) Fantasy is my reality (3)

Ta ulatas mulle jälle käe. Seekord haarasin sellest ning ta tõmbes mind aknast sisse otse džunglisse.
''Issand, kuidas sa tegid seda?!'' piiksatasin, kui olin kindel, et olen kahe jalaga maa peal.
''Mina ei teinud,'' vastas Silius,'' Seda tegi nuga.''
''Nuga?'' vaatasin uuesti nuga. Lähemalt oli see palju 'kuninglikum'.
''See on vana-jumala enda kätetöö.''
''Vana-jumala?'' kordasin.
''Jah.'' vastas ta noogutades,'' See ''jumal'' mida praegu teatakse, on kõigest 3 000 aastat vana. Ta on umbes sellises niinimetatud pube eas.''
''Ja kust sina seda kõike tead?'' pärisin.
Ta vaatas mulle otsa ning naeratas. Pööras pea üüesti akna poole ning hakkas selle äärt noaga torkima.
''Uhh... Mul ei ole see tehnika veel päris selge.''
''Kui vana see nuga on?''
''Umbes 3 000 aastane.''
''Siis kui *Uus-Jumal* sündis?''
''Jah,'' vastas ta akent kinni tõmmates,'' Vana-Jumal pani sellesse noasse oma viimse jõu, ohverdades ennast.''
Kergest šhokist toibunud, hakkasin ma ümbrust lähedamalt uurima. Puud olid palju kõrgemad, kui minu maailmas ning koorik polnud kaa tavaline. Tundus, nagu oleksid puud soomusega kaetud. Liigutasin kätt lähemale, et veenduda oma arvamuses.
''EI!'' käratas järsku Silius.
Tõmbasin oma käe tagasi ning vaatasin talle üllatusega otsa.
''Kas sa oled peast päris ohmu? Surma tahad saada?! See puu on ju Decrates na hartesius.''
''Misasi?''
''Descrates na hatesius...'' kordas ta oma sõnu,'' Mis su Bioloogia koolis oli?''
''Eeee... Viis.'' vastasin talle,'' Ma tean vaid oma maailma taimi.''
Poiss vaatas mulle oma roheliste silmadega otsa.
Pärast poole minutilist pausi ning minu õhetavaid põski, ütles ta viimaks: ''Sa ei ole kunagi teistes maailmates käinud?''
''Ei.'' sõnasin ausalt.
''Mitte kunagi?''
''Ei, mis siis?''
Silius vaatas mulle jälle otsa, pannes mind jälle punastama.
''Kas sul üldse daemon on?'' päris ta.
''Daemon?''
Silius jõllitas mind jälle.
''Teie maailmas pole daemoneid?''
''Ei.''
Ta köhatas ning hakkas läände suunduma.
''Kuhu sa lähed?''
''Meid märgati juba, tule ruttu, kui sa ei taha surma saada.'' vastas poiss.
''Kes meid märkasid?''
Nii-pea, kui jõutsin seda küsida, lendasid siniste otsikutega nooled meie poole.
''Jookse, Lyra!!'' karjus Silius ning võttis mult käevarrest kinni.

Autori kommentaar »