8.) Fantasy is my reality (2)

''Kas me oleme siis maa peal või selle kohal.'' proovisin ma täpsemalt välja selgitada.
''Selle kohal.'' sõnas Silius selgelt ning lühidalt.
''Ah-ah.'' suutsin vaid öelda ning vajusin kurnatusest kokku.

Silmi avades nägin ma lage, kuhu oli joonistatud mitmeid imelisi lilli. Seljas oli mul kummalisel kombel valge haiglarüü. Istuli ajades märkasin enda kõrval taburetil riideid - punane top, mustad teksad, mustad sokid, valge pluus. Ajasin riided aeglaselt ja vaevaliselt selga. Selg tuikas ning pea käis ringi. Taskust leitud patsikummiga sidusin juuksed kõrgesse patsi ja hakkasin otsima väljapääsu. See kohe kindlasti ei olnud haigla tuba; see oli liiga pime ja täis lilli, maalitud lilli.
Voodi alla vaadates nägin oma lemmikuid ketse ning oma sinist kotti.
Automaatselt krabasin koti ja tegin kotiava lahti. Kõik asjad olid alles. Panin ketsid jalga ja sidusin paelad tugevalt kinni. Seatsin sammud ukse poole.
Enne, kui ukseni jõudsin, kuulsin hääli. Vähemalt kolme tugevat meest rääkimas ja vähemalt nelja inimese jalamüdinat. Astusin uksest paar sammu eemale.
Sisse astus neli meest, üks vanem, üks keskeas ja kaks nooremat.
Vanem mees vaatas mulle pärani silmi otsa.
''Esme!'' kraaksatas ta ja kukkus kallistama.
Rebisin ennast karukallistusest lahti, ''Ma ei ole Esme.''
Kolm meest vaatasid nüüd mulle sügavalt ja murelikult otsa, neljas oli minu poole seljaga.
''James, kas Esmega on kõik korras?'' küsis üks noorem poiss.
James'iks nimetatud härra vaatas talle otsa ja kehitas kahtlevalt õlgu, vaatas uuesti mulle otsa ja jäi mõttesse.
Taganesin paar sammu, mingi imelik jõud käis särinaga läbi mu keha, James märkas seda.
''Kevin, Dennis, võtke Esme kinni,'' sõnas James järsku.
''Ei!'' käratas poiss, kes oli enne minu poole seljaga olnud.
''Jacob, mida sa teed?'' päris James tungivalt.
Nüüd mõistsin, miks neljas mees oli minu poole seljaga olnud - see oli Silius. Kortsutasin mõistmatusest kulmu.
''Sa ei kasuta Unelõngu ta peal,'' Silius kõndis Jamesi kõrvale ja vaatas tungivalt Dennisele ja Kevinile kordamööda otsa.
''Silius?'' küsisin noormehelt, keda oldi Jacobiks kutsutud, ''Silius, mis toimub? Kus ma olen? Miks nad sind Jacobiks kutsuvad?''
Silius pööras ringi ja vaatas mulle mõistvalt otsa.
''James, ei mingeid Unelõngu,'' Silius vaatas mulle sügavalt otsa, ''Kas ma saaksin Esmega rääkida?''
''Poisid, välja,'' käsutas James.
''Sina ka,'' Silius pööras end ümber ja kõndis otse seina poole.

Kui kolm võõrast meest olid läinud, järgnesin kiire sammuga Siliusele.
''Mis see peaks tähendama, ah?'' pärisin, jälgides tema iga liigutust.
Silius ei öelnud sõnagi, vaid tõstis oma käe üles otse ühe lille kohale, ja vajutas seda. Seinast avanes kapp. Astusin paar sammu eemale seinast.
Mõne aja pärast pööras Silius ringi ennast ja vaatas mind hindavalt.
''Mälu korras, nahavärv korras, iseloom sama...'' pomises Silius, ümber minu kõndides, vasak käsi seljal ja parem käsi lõual, just nagu uurival filosoofil.
''Silius, mida see peaks...''
Silius katkestas mind, pannes oma sõrme mu suule.
''Tasa, tüdruk,'' sosistas ta vaikselt.
Rebisin ta käe ära mu suult ja astusin paar raevukat sammu tagasi.
''Kui sa mulle kohe praegu midagi ei seleta, siis ma lähen välja ja korraldan skandaali. '' seda öeldes tuntsin, kuidas mu näpud surisema hakkasid. Silius märkas seda.
''Rahu, Lyra, rahu,'' seletas ta.
''Kuidas ma saan rahuneda, kui mingid võõrad kutsuvad mind Esmeks ja sind Jacobiks?!'' tuntsin ennast juba karjumas.
Silius astus sammu lähemale.
''Lyra, kuula mind...''
''Miks ma peaksin SIND kuulama?'' seda öeldes võtsid instinktid minu üle võimust. Käed tõusid ise-enesest. Manasin kätega mingi imeliku märgi, mida ma ise ei teadnud. Käis sähvatus ja Silius lendas paar meetrit eemale vastu seina. Kohkusin täiesti enda teost, tardusin kui jää.
Silius tõusis püsti, raputas üleliigse prahi maha ja tuli ettevaatlikult lähemale.
''Kas sa tead, mida sa praegu tegin?'' küsis Silius valvel olles.
Vaatasin talle sügavalt otsa ja vastasin ausalt: ''Mul ei ole õrna aimu.''
''See oli Ruunimärk. Sa tegid Tyr märki, ehk sõdalase märki.''
Vaatasin talle otsa, ise veel ahmides õhku.
''Lyra, su hingeränne vabastas sinu võlujõu.''
''Hingeränne? Võlujõu?'' küsisin.
Silius astus mulle lähemale ja võttis mu paremast käest kinni, uuris selle peopesa ja puudutas seda õrnalt. Tuntsin pisikest pitsitust. Järgmisel hetkel nägin juba peopesal märki.
''Misasi see veel on?''
''Lyra, ma kardan, et sa oled Aas.'' vaatas Silius mulle tõsiselt otsa. Nägin hirmu ta silmades - see pidi midagi tõsist olema.