Neoon Pliiats. (2) (5)

Hunt järgnes mulle.
''Ei!'' kuulsin hundi hüüdeid, '' Ära jookse sinna, tüdruk, tule tagasi!''
Olenematta hundi karjetest jooksin edasi, aina sügavamale metsa.
Mõnda aega jooksnud väsisin viimaks ära. Mets oli hirmuäratavalt tühi - ei ühtegi piiksu, ei ühtegi linnulaulu, ei ühtegi võõrast sammu. Igal pool märkasin vaid sosistavaid puid. Metsas oli vaid lehtede vaikne sahin. Kuid keset kriiskavat vaikust kuulsin viimaks krõbinat: imevaikne krõbin otse selja taga. Pöörasin paugupeal ringi. Märkasin vaid puid, hiiglaslike iidseid puid. Pöörasin taskord ringi ning jätkasin sammumist. Krabin ei vaibunud. Jäin seisma, sama tegi ka hääl. Otsustasin hästi vaikselt ringi keerata. Ja seal ta oli: oranžikate turris juustega, tumetate silmadega. Põrnitses mind, nagu oleksin tulnukas, suurte ja roheliste tundlatega, kosmosest. Ta jälgis iga mu liigutust. Ahaa, kas ma mainisin, et se ülikena poiss oli orav? Pisikene kikkis kõrvadega orav.
Otsustasin istuda orava kõrvale, kuid niipea kui olin jõudnud maad tunda, jooksis pisike metsaelanik kõrgele puu otsa. Jälgisin mõni hetk ta sabaliigutusi ning läinud ta oligi. Suutsin hirmutada tunni aja jooksul esimese metsaela#!?!# keda kohtasin, minema.
Otsisin välja oma pliiatsi, mille leitsin aasalt, ning joonistasin kännu peale küpsisepaki. Lootsin, et küpsisepakiga juhtub sama, mis hundiga. Pigistasin silmad korraks kõvasti kinni. Niipea kui lahti olin simad teinud, märkasin seda sama pisikest oravat. Ta vaatas mulle üksipulgi silma, justkui paludes küpsist. Pilgutasin kaks korda silmi ja hakkasin küpsisepakki avama. Ühe küpsise andsin ka oma pisikesele kaaslasele. Huvitaval kombel, oli küpsis pizza maitsega.
Oravake vaatas mind hetke, noogutas tänaval ja asus närima toidupala.
Mõne aja möödudes, kui olime kupsisepaki nahka pistnud ning sõbrunenud kuulsime kriiskavaltkõrvulukustavat pininat. Oravake jooksis puu otsa ning ma katsin kätega kõrvad.
Pöörasin ringi ning nägin otse mu seljataga ....

Autori kommentaar »