Te Amo #17 (6)

"Aitäh!" ütles Ellinoor "Palun ütle mulle lihtsalt El eks?" tuli tüdruk minu poole ja tegi mulle suure suure kallistuse. "Pole probleemi" ütlesin ma. Ma tundsin ennast nagu viimane tobu. Ma peaks õnnelik olema ju?! Ta lasi minust lahti. Jäin mõttesse. Naeratasin. " Aga mida ma selga panen`?" kuulsin ma El-i rääkimas. Ta sammus hiigel suure garderoobi poole. Läksin ammuli sui sinna poole kuhu ka El. Jeesus kui suur see ikka oli. Minu kui võhiku jaoks. Keda riided ei huvita. El oli kadunud riietesse. Varsti ta tuli mustade teksade (kitsad) ja siis valge õhulise pluusi ning valgete ketsidega mulle vastu. "Wow" pomisesin ma. "Mis arvad sobib?" küsis ta minu ees keerutades. "David on pahviks löödud ma 100% kindel" ütlesin ma. Ta naeratas oma täiuslikku naeratus. Vaatasin kella, mis näitas, et 13:30. "El sul pole aeg minna? Sa ei taha ju ometi hiljaks jääda oma esimesele kohtamisele?." Tüdruk tegi imelikku nägu ning ütles "Kohe kindlasti mitte!" ja hakkas ukse poole minema. "Tuled?" küsis ta noogutasin ning ta juhatas mu Tom-i tuppa tagasi. Ennem ütles. "Aitäh sulle ma olen sulle teene võlgu." ja varsti ta juba läks. Ilmselt oli ta kõige õnnelikum inimene maailmas. Vaatasin Tom-i toas ringi kuid ei näinud kedagi. Vähemalt esimesel vaatusel. Shit pomisesin ma. Kuid äkki keegi kattis mu silmad kätega. Mind valdas ärevus. "Kes sa oled?" küsisin ma paanikas olles. Ma tõsiselt pelgan juba oma varju ka. Igal pool ma näen Chrisi. "Ei tea jah " kuulsin ma Tom-i häält, kes võttis oma käed minu silmadelt. . Siis ta askeldas mu kaela ümber. Ja pani sinna minu ema kingitud kaelakee. Mille pärast olin ma pahane olnud. Ning nüüd oli see mul sootuks meelest läinud. "Sul oli ikka meeles?" küsisin ma kaelakeed vaatates. "Sa täitsid oma lubaduse ju." ütles ta ning võttis mul käest kinni. Lubaduse? Ah selle? Totuu.... "Mis?" küsisin ma teeseldes millest jutt käis. "Ahah juba unustasid?" küsis ta mind kõditama hakkates. "Jah!" psiikasin ma. Aga ta ei andnud alla. Kõditas mind edasi. "Ikka ei tea millest jutt?" küsis ta. Mul olid juba suured naerukrambid. Ja ma vajusin põrandale. Olin ikka suurtes naerukrampides kuni ütlesin : "Okey, okey ma tean millest jutt " Tom jättis kõditamise järgi ja suudles mind hoopis. Üle mu keha käis surin. Olin nagu maailma kõige õnnelikum inimene. Kui meie õnne segas telefoni kõne. See tuli ...






















Nonii uus osa. Sorry, et nii pikalt läks see lühike küll, aga siiski osa. Enam pole nii palju lugejaid ka ...aga kõigile lugejatele head lugemist ja tänan teid :) :3

Autori kommentaar »